Ma kirjutan sind ise

Ma tean, et sul on see mask ees,

aga ma kirjutan sind ise.

Ma kirjutan sind ise salaja:

su nina, su suud kujutluses leiduvate piltide järgi,

kohta, kus sa elad -

kena kirikutorni ja madalate majadega,

su väikest õnnelikku perekonda ja suurt sõbralikku koera.

ma kirjutan sind ise raevuka pintslitõmbega su kogemata või meelega paljastunud kõhule

paber on mõttetu saast loeb ainult su nahk 

sulg murdub ja tint uputab tähemärke 

ükskõik

ei mingit kalligraafiat enam!

ma kirjutan sind kiiresti lohakalt palavikus ja purjuna sellest et mul puudub igasugune ettekujutus sellest

kes sa tegelikult oled

Ma kirjutan,

aga kas see oled sina, keda ma kirjutan?

Argine riim

 

Elagu kunst!

kuni kohvi saab paari euriga

Elagu kunst!

kuni suudan veel süüa

makaroni oakonserviga

Elagu kunst!

kuni üürileandjalt saab pikendust

Elagu kunst!

kuni autorikopikas

laekub viimasel hetkel kui kingitus

Elagu kunst!

kunsti nimel ma läheks või sõtta

Elagu kunst!

kirstunaelu saab jumalamuidu

ja matuselauludki omast käest võtta

Püha kevad

 

Oo kõige salajase avalikuks tulemise aeg!

Oo alastuse aeg!

Kas me ikka tahame, et see lumi ära sulaks?

Aga ta sulab

ja kate alt vabanevad talvel mahapudenenud sõrmed,

küünelakk ikka veel purpurpunane.

Sõrmede omanik on juba ammu

uued asemele kasvatanud.

Mis küll saab lumme heidetud sõrmedest?

Kellel neid enam vaja?

Oo kõige salajase avalikuks tulemise aeg!

Oo alastuse aeg!

Oo püha kevad!

Sõrmed tantsivad klahvide ivuaaril ja eebenil tangot,

jättes endast purpurpunaseid jälgi,

kasutuks jäänud ja hüljatud.

Oo püha kevad!

Oo meeletu kevad!

kaja kasutusjuhend

kaja - ja - ja - jaa - jaa - jaa

põrkab jaatuste hernateradena

klaassileda pinna vastu

kaja - jaa - jaa - ei -eieieitab

oma jaatavat loomust

ja vaidleb endasse programmeeritud 

nõusolekuga

see on mingi vigane kaja

mis võitleb vastuses peituva küsimuse

ja küsimuses peituva vastusega

pilguta üks kord kui jaa

pilguta kaks korda kui ei

hoidu vigase kaja kasutamisest

öömaskina

padja määrdumise vältimiseks

Juhtum pargis. 13.

(põhineb tõsielu sündmustel)

Üks naine andis lindudele suure saia et näha kuidas nad kaklevad

ja naisel oli laps käekõrval

ja nad vaatasid kuidas linnud kaklevad saia pärast

Seal oli varblaseid ja vareseid

tihaseid ja tuvisid

kajakaid ja kormorane

harakaid ja hakke

rästaid ja ronke

linavästrikke ja lõokesi

ja ohakalinde

Ja nad lendasid rinnutsi 

kiskusid üksteise sulgi ja nokkisid silmi

see oli suur lindude sõda ja sai sai verega kaetud

verest sai vein ja naine lapsega tõusid surnud lindude kohale lendu

Mu hingelind haub kolme võõrast muna

 

Mu hingelind haub kolme võõrast muna.

Paistab, et need on selle vaese dinosauruse omad,

kes elas üle väljasuremise.

Leidsin need oma luhtunud lootuste riiulilt,

kus on veel nii mõnigi kena trofee:

küünlajalaks ümbersulatatud noorpõlvearmastuse jäänused

(muuseas täiesti roostetanud),

tunnistus, et olen kõigis tähtsamates eluvaldkondades

eeskujulikult põrunud,

cum laude diplom ühes sügavmõttetus teadusharus,

karikas anonüümsete alkohoolikute seltsilt,

jõulukaart maksuametilt kinnitusega,

et ma olen see haruldane idioot, kes pole juba aastaid

saanud konkurentsivõimelist palka,

aga ikkagi kõik maksud ilusti tasunud.

Ootan huviga dinosaurusemunadest kooruvaid tibusid.

Naiivse unistajana olen juba nimedki valmis mõelnud:

Usk, Lootus ja Armastus.

Lux aetarna

trammis süttis lux aetarna

teel Majakalt Koplisse,

aga keegi ei pannud tähele,

ainult üks kodutu mõtles,

et nii on hubasem, kodusem.

Autsaider

Linn on metsaga ühte kasvanud...

Juhuslik kohtumine hundiga polegi nõnda juhuslik nagu näib, 

sest nad valvavad

alati.

Ma pelgan neid elitaarselt võõraid insaiderhunte

punasamblastes loožides.

Nad uluvad võõrkeelselt õndsas üksmeeles

kandiliselt vilkuva Kuu poole.

Mõtlen, püüaks õige kaasa ulguda,

võtan julguse kokku -

valla pääseb vaid üksildane haugatus

surroundi tagumisest kõlarist.

Motett

Ma olen jugapuu,

mu kodu kaljuserval

klaaskupli all, kus sajab tehislund, 

kui Looja käsi kuplit raputab.

Ja lumi katab sammaldunud kände -

need on mu vennad, õed,

mu vanemad.

Ja lumi matab sammaldunud kände.

Saab minu tüvestki

mu enda sarkofaag.

Ta pingul keeltel poogen ulub

ja looja käsi vääramatult poognat juhatab.

Ma olin jugapuu.