esmaspäev, 26. oktoober 2026

Raamatud

 

Armastan lebada

siiliks pöetud kunstmurul

ja vaadata kuidas mu raamatud

riiulitel kasvavad

ma olen poetanud sinna seemneid

kogu talve jooksul

hoidnud neid soojas kupli all

ja aeg-ajalt kastnud üle meeletult

tahaks juba näha

väikseid raamatuidusid

raamatubeebisid

ja seal nad ongi pontsakad ja valgelehelised

ettevaatust lähenemisel

mähkmeta raamat võib peale pissida

aga pole midagi

see on puhas tint ja tarkus


Mu raamatud juba roomavad

ja pean riiulile võre ette panema

nad seisavad juba jalul

ja siis on nad korraga

kisavad ülbed ja vinnilised teismelised

pean riiuleid pikendama

muidu ei mahu pealkirjad enam ära

autoritele haugutakse niikuinii juba ammu vastu


Ojeeh

nüüd on aeg raamatutele

seda emaka ja tolmuka loengut pidada

et nad enneaegselt paljunema ei hakkaks

aga nad poegivad ikka

kusjuures sünnivad nii imelikud ristandid

prerafaeliitide novellide rituaalsest paaritumisest 

ootava godot'ga

tuleb ilmale külluslikes värvides gootikirjaline

nappe binaarkoode sisaldav köide

padjamärkmete kurtuaassest afäärist 

ingmar bergmani elulooga

sünnib keisrilõikega

maagiliselt helendav

eraklikust saareelust pajatav haikukogu

ma parem ei kirjelda seda veidrat järglast

kes sünnib adleri orkestratsiooniõpikul ja

kohutavatel lastel


Asi läheb kontrolli alt välja 

ja ma lähen lemmikloomapoodi

et raamatukoisid osta

kuid mind vaadatakse seal

nagu viimast jobu

naasen koju tühjade kätega

riiulid on juba ohtlikult kaldu

pöetud kunstmuru heinakuhjaks kasvanud

mmmmmõnus pehme


Leban jõuetult heinakuhjas

ja viimseni täis riiulid 

vajuvad mu pea kohal aeglaselt kokku

täiuslikuks lugemisparadiisiks






Pea

Viimasel ajal

räägin oma peaga

ütlen talle

võid küll mõelda kõike

mis sulle pähe tuleb

aga oled ikkagi mu pea

minu kaela otsas

minu lükata-tõmmata

murda valutada vajadusel mahagi võtta

kes meist ikkagi

pealik on

küsib mu käest 

solvunud pea

kehitan õlgu

ja tunnen

et pea liigub õlgadega kaasa

tõrksalt selgroolülide kriginal

kuid siiski liigub vaevumärgatavalt

mulle tundub

et sa kuuletud mu õlgadele

vastan pea

retoorilisele küsimusele


Tean-tean

sa ei pea mind eriti oluliseks

muigab pea

aga vaatame

mis sa kostad kui pead

minu pideva alavääristamise

üleväsitamise

talvel ilma mütsita käimise 

ja märgade juustega magamise tõttu

peaarsti poole pöörduma

või sootuks hullaris kükitama

sa väike ärevushäirik

saadan ta selle peale lihtsalt pe…sse

dialoog võtab tuurid üles 

pea karjub võõra häälega

mis meenutab kahtlaselt mu enda oma

ära räägi siis enam minuga

tüüta oma varbaid või naba

või nibusid

selle peale tekib soov talle vastu vahtimist virutada

aga hoian end vaos

olen mõistlik tasakaalukas

peaaegu viisakalt

haaran teda juustest

sikutan paar korda üsna tugevalt

ja lasen kergendustundega lahti


Äkki ilmub püssiga mees

ja ütleb üsna rahulikult

lõpetage see lament jalamaid ära

kas te ei tea et

oma pea sees uitamine

on rangelt keelatud

see on eraomand

kasige välja 

mõlemad


Unetu rohi

Talve unerohu mõju

on lahtunud

unemürki on lõputult käiatud

vereringes venitatud lõigatud kleebitud 

veenides võngutatud

tagurpidi mängima pandud ja

nüüd on mürgilint õhkõhukeseks lihvitud

uneteed on lõpuni käidud või

mahakäinud

poolidelt maha voolanud

mürk nirisenud tilkhaaval kuni

teedest on saanud rajad ja


Rajalindid on kadunud rohu sisse

vooganud unetusse

ja talve unerohust

sai kevadrohi

valgete ööde mürkroheline





teisipäev, 17. veebruar 2026

Jäälill601512

I Lumerituaal


Pean lund ja jääd ja talve nii kalliks

et leiutaks kasvõi masina

lumesaju genereerimiseks


Selle kasutamine oleks rituaal

veider kaamliga protsessioon

teeb aegluubis põlvetõstejooksu

täiesti mustvalgelt kuid kindla sihiga

lumepreestrid ja -preestrinnad

näost kahvatud kui kummitused

tõstavad ja langetavad külmunud põlvi

proportsionaalses kaanonis

igaühel käes seadeldis

nagu trükipress või vanaaegne kinoprojektor

mida nad loodavad saavutada 

selle veidra sünkopeeritud liikumisega?


II Jäätumine 


Lumepreestrinnad sõrmitsevad masina voolu- ja andmesidejuhtmeid

kui lautokeeli

igast helist saab helves

mida preestrid 

projitseerivad murduvate sähvakatena 

öötaevasse

taevas ei sula enam

kaamli ripsmetel säravad jäätilgad

lumekood on murtud või murdunud


III Õitsemine


Stabiilsus on illusioon

vabalangemine on illusioon

kaalutus on illusioon

jäätõde on ainult õitsemine 


 


Unenäod on sageli väga tseremoniaalsed, nähes ette teatud sündmuste järgnevust, kirjutamata reegleid, mida unejuhtimise kogemuseta nägija peab järgima. See loob omamoodi rituaali, kus toimingud on just sellises järgnevuses nagu nad on sellepärast, et nii peab ja nii on alati olnud, olgugi, et selline unenägu on nägijal esmakordne. See aga ei tähenda, et täpselt sellist unenägu ei võiks esineda paljudel teistel. Need väikesed toimingud on täiesti seosetud, arusaamatud, kuid ometi annab iga üksikasi pisikese killu koodi murdmisega hõivatud mõistusele, juhtides unenägijat punkti, kus tuleb mõelda, kuhu see kood sisestada.


teisipäev, 27. jaanuar 2026

Väike Tartu märkmik




Ebaproduktiivsus tallinn-tartu rongis 
on pigem hüve kui patt 
ei taha ju kukkuda 
samasse kanalisatsioonikaevu toomemäel 
kuhu potsatab väike üliagar tüdruk õnneks 
ei saa haiget 
väikesed tüdrukud 
ei saa veel haiget 
minu mäletamist mööda 
aga mida mina ka mäletan 
väike olemisest 
või teisest küljest 
neid lihtsalt hoitakse 
roosas mannavahus 
et sinikad ja vereplekid välja ei paistaks 

Naiskirjaniku romaan mille minategelane on mees 
tundub veidi sürr 
mitu korda jõuan mõelda 
see on liiga hea et olla tõsi 
kuni tuleb meelde et autor 
on miski-dottir 
ostsin selle vanaraamatupoest 
ainult kaane järgi pealkirja 
ei mäleta 
kuigi olen 65. leheküljel 
autori nimest on meeles vaid see dottir 
ja kaant on praegu 
piinlik vaadata kohvikus viibijate pilgu all 
aga see mees on ikkagi liiga hea 
et olla tõsi isegi raamatulehekülgedel 
on mul raamatutega alles veider suhe 


On üsna tõenäoline 
et raagus puud on ilusad ainult tartus 
või vähemalt talutavad 
mitte üdini vastumeelsed 
tartu on üleüldse üks suur 
lubadus mille täitumise ootuseski 
puudub kärsitus
meenuvad aknalauale unustatud viinamarjad 
ja isegi seitsme euro halenaljaka kaotamisega 
on siin kergem leppida 
kui mujal 


Just rongisõidu ajal 
hakkasin endale teadvustama 
üht oma käitumise iseärasust 
nimelt 
üritan avalikus kohas 
jätta kahe tegevuse vahele 
piisavalt aega 
et varjata ümbritsevate inimeste 
eest nende kahe tegevuse põhjuslikke seoseid 
näiteks 
silman üle vahekäigu istuva naise käes raamatut 
ja mõtlen et võiks ka 
kaasavõetud fosset kotist välja koukida 
vahetan asendit 
olles valmis 
haarama kotist raamatut 
kuid peatun poole liigutuse pealt 
sest on piinlik 
äkki too kirjaniku moodi mees 
kes mu vastas 
püüab end kaineks magada mõtleb 
et näe ahvib toda üle vahekäiku istuvat naist 
absurd eks? 
aga fosse jääb veel pooleks tunniks kotti 
olen veel veidi aega 
nagu mu kass 
kes sööma minnes teeskleb 
et ei ole üldse näljane 
aga veerandtunni pärast kõnnib nagu muuseas 
kausi juurest mööda 
peatub vastutahtsi ja
lakub kahe minutiga kausi puhtaks 
nüüd ringutan graatsiliselt 
võtan saapad jalast 
sätin end poollamavasse asendisse ja laisalt 
laisalt avan raamatu
et see jõgeva ja tartu vahel
tilgatumaks lugeda 


Alkolembus seostubki mul enam just kirjanikega rohkem kui teiste loomeinimestega. Aga ega ju ei tea. Luuletajad tihti kirjutavad ise oma purjutamistest, võtame näiteks kasvõi sauteri. Või siis üks kirjutab kuidas teine on joodik, näiteid ei hakka tooma. Aga heliloojal puudub oma loomingus võimalus nentida: täna jõin nii ja nii mitu liitrit ära ja mul on alkoga probleeme, aga see toidab mu loomingut. Ja seda enam ei saa seda teha heliloomingus kellegi teise kohta. Ja üldse luules tundub joomine igati poeetiline, aga muusikas liiga abstraktne nagu armastuski. Ja võib-olla on heliloojad tõesti kainemad. Sõnu arvutisse toksida on täitsa võimalik ka purjus peaga, olen proovinud. Noodigraafikat aga ilmselt ei maksa üritadagi.

Reisi lõpp.