Väike Tartu märkmik

Ebaproduktiivsus tallinn-tartu rongis 

on pigem hüve kui patt 

ei taha ju kukkuda 

samasse kanalisatsioonikaevu toomemäel 

kuhu potsatab väike üliagar tüdruk õnneks 

ei saa haiget 

väikesed tüdrukud 

ei saa veel haiget 

minu mäletamist mööda 

aga mida mina ka mäletan 

väike olemisest 

või teisest küljest 

neid lihtsalt hoitakse 

roosas mannavahus 

et sinikad ja vereplekid välja ei paistaks 

Naiskirjaniku romaan mille minategelane on mees 

tundub veidi sürr 

mitu korda jõuan mõelda 

see on liiga hea et olla tõsi 

kuni tuleb meelde et autor 

on miski-dottir 

ostsin selle vanaraamatupoest 

ainult kaane järgi pealkirja 

ei mäleta 

kuigi olen 65. leheküljel 

autori nimest on meeles vaid see dottir 

ja kaant on praegu 

piinlik vaadata kohvikus viibijate pilgu all 

aga see mees on ikkagi liiga hea 

et olla tõsi isegi raamatulehekülgedel 

on mul raamatutega alles veider suhe 

On üsna tõenäoline 

et raagus puud on ilusad ainult tartus 

või vähemalt talutavad 

mitte üdini vastumeelsed 

tartu on üleüldse üks suur 

lubadus mille täitumise ootuseski 

puudub kärsitus
meenuvad aknalauale unustatud viinamarjad 

ja isegi seitsme euro halenaljaka kaotamisega 

on siin kergem leppida 

kui mujal 

Just rongisõidu ajal 

hakkasin endale teadvustama 

üht oma käitumise iseärasust 

nimelt 

üritan avalikus kohas 

jätta kahe tegevuse vahele 

piisavalt aega 

et varjata ümbritsevate inimeste 

eest nende kahe tegevuse põhjuslikke seoseid 

näiteks 

silman üle vahekäigu istuva naise käes raamatut 

ja mõtlen et võiks ka 

kaasavõetud fosset kotist välja koukida 

vahetan asendit 

olles valmis 

haarama kotist raamatut 

kuid peatun poole liigutuse pealt 

sest on piinlik 

äkki too kirjaniku moodi mees 

kes mu vastas 

püüab end kaineks magada mõtleb 

et näe ahvib toda üle vahekäiku istuvat naist 

absurd eks? 

aga fosse jääb veel pooleks tunniks kotti 

olen veel veidi aega 

nagu mu kass 

kes sööma minnes teeskleb 

et ei ole üldse näljane 

aga veerandtunni pärast kõnnib nagu muuseas 

kausi juurest mööda 

peatub vastutahtsi ja

lakub kahe minutiga kausi puhtaks 

nüüd ringutan graatsiliselt 

võtan saapad jalast 

sätin end poollamavasse asendisse ja laisalt 

laisalt avan raamatu

et see jõgeva ja tartu vahel
tilgatumaks lugeda 

Alkolembus seostubki mul enam just kirjanikega rohkem kui teiste loomeinimestega. Aga ega ju ei tea. Luuletajad tihti kirjutavad ise oma purjutamistest, võtame näiteks kasvõi sauteri. Või siis üks kirjutab kuidas teine on joodik, näiteid ei hakka tooma. Aga heliloojal puudub oma loomingus võimalus nentida: täna jõin nii ja nii mitu liitrit ära ja mul on alkoga probleeme, aga see toidab mu loomingut. Ja seda enam ei saa seda teha heliloomingus kellegi teise kohta. Ja üldse luules tundub joomine igati poeetiline, aga muusikas liiga abstraktne nagu armastuski. Ja võib-olla on heliloojad tõesti kainemad. Sõnu arvutisse toksida on täitsa võimalik ka purjus peaga, olen proovinud. Noodigraafikat aga ilmselt ei maksa üritadagi.

Reisi lõpp.