Väike Tartu märkmik

Ebaproduktiivsus tallinn-tartu rongis 

on pigem hüve kui patt 

ei taha ju kukkuda 

samasse kanalisatsioonikaevu toomemäel 

kuhu potsatab väike üliagar tüdruk õnneks 

ei saa haiget 

väikesed tüdrukud 

ei saa veel haiget 

minu mäletamist mööda 

aga mida mina ka mäletan 

väike olemisest 

või teisest küljest 

neid lihtsalt hoitakse 

roosas mannavahus 

et sinikad ja vereplekid välja ei paistaks 

Naiskirjaniku romaan mille minategelane on mees 

tundub veidi sürr 

mitu korda jõuan mõelda 

see on liiga hea et olla tõsi 

kuni tuleb meelde et autor 

on miski-dottir 

ostsin selle vanaraamatupoest 

ainult kaane järgi pealkirja 

ei mäleta 

kuigi olen 65. leheküljel 

autori nimest on meeles vaid see dottir 

ja kaant on praegu 

piinlik vaadata kohvikus viibijate pilgu all 

aga see mees on ikkagi liiga hea 

et olla tõsi isegi raamatulehekülgedel 

on mul raamatutega alles veider suhe 

On üsna tõenäoline 

et raagus puud on ilusad ainult tartus 

või vähemalt talutavad 

mitte üdini vastumeelsed 

tartu on üleüldse üks suur 

lubadus mille täitumise ootuseski 

puudub kärsitus
meenuvad aknalauale unustatud viinamarjad 

ja isegi seitsme euro halenaljaka kaotamisega 

on siin kergem leppida 

kui mujal 

Just rongisõidu ajal 

hakkasin endale teadvustama 

üht oma käitumise iseärasust 

nimelt 

üritan avalikus kohas 

jätta kahe tegevuse vahele 

piisavalt aega 

et varjata ümbritsevate inimeste 

eest nende kahe tegevuse põhjuslikke seoseid 

näiteks 

silman üle vahekäigu istuva naise käes raamatut 

ja mõtlen et võiks ka 

kaasavõetud fosset kotist välja koukida 

vahetan asendit 

olles valmis 

haarama kotist raamatut 

kuid peatun poole liigutuse pealt 

sest on piinlik 

äkki too kirjaniku moodi mees 

kes mu vastas 

püüab end kaineks magada mõtleb 

et näe ahvib toda üle vahekäiku istuvat naist 

absurd eks? 

aga fosse jääb veel pooleks tunniks kotti 

olen veel veidi aega 

nagu mu kass 

kes sööma minnes teeskleb 

et ei ole üldse näljane 

aga veerandtunni pärast kõnnib nagu muuseas 

kausi juurest mööda 

peatub vastutahtsi ja

lakub kahe minutiga kausi puhtaks 

nüüd ringutan graatsiliselt 

võtan saapad jalast 

sätin end poollamavasse asendisse ja laisalt 

laisalt avan raamatu

et see jõgeva ja tartu vahel
tilgatumaks lugeda 

Alkolembus seostubki mul enam just kirjanikega rohkem kui teiste loomeinimestega. Aga ega ju ei tea. Luuletajad tihti kirjutavad ise oma purjutamistest, võtame näiteks kasvõi sauteri. Või siis üks kirjutab kuidas teine on joodik, näiteid ei hakka tooma. Aga heliloojal puudub oma loomingus võimalus nentida: täna jõin nii ja nii mitu liitrit ära ja mul on alkoga probleeme, aga see toidab mu loomingut. Ja seda enam ei saa seda teha heliloomingus kellegi teise kohta. Ja üldse luules tundub joomine igati poeetiline, aga muusikas liiga abstraktne nagu armastuski. Ja võib-olla on heliloojad tõesti kainemad. Sõnu arvutisse toksida on täitsa võimalik ka purjus peaga, olen proovinud. Noodigraafikat aga ilmselt ei maksa üritadagi.

Reisi lõpp.

Mets-harakputk

 

Keegi Hiinas

kudus mulle kampsuni

ja nüüd olen sellesse ära eksinud

see hiiglaslik mets kampsuni sees

tundub olevat nii nukker ja üksildane

ja valgetest õitest üleujutatud põld

lõhnab vihmas nagu odav sünteetiline kiud

ma pean treenima oma kehapooled

täiesti võrdseks

et selles varrukate labürindis teerada leida

et mu jalad näeks tunneli lõpus valgust

mitte ilmatupikka Hiina müüri

võib-olla peaksin hoopis hargnema

et saaks oma vereliini

juhtnöörina kasutada

Aga kui harutan ennast lahti

ribadeks ja kiududeks 

siis kes on see

kes ilmub kampsuni seest

nähtavale?

Odysseuse unelm

Ma pole veel kirjutanud midagi eriti bloomset

jaapanlikult väänduvate tähepoosidega

alastiveetlevat

hõrkmollylikku

Alastephensuskompleks 

muidu kirjutaks

vist

Algul Veenusel  siis bordellis

lebades selili klaverikeelte vahel

midagi dedaluslikku

flöötset

aga siis ikkagi picolo 

ja veel väiksem

 

vist

Defitsiit

 

mu aju töötab

nagu hullumaja defitsiidi ajal

imedes endasse hulga inimressurssi

ehk

mingid tegelased ja tegelinskid

nende ketserlikud mõtted

pentsikud olukorrad

kuid andes välja

peaaegu eimidagit

ja sedagi leti alt

salamahti õnneks

räigelt odava hinna eest

ja ma olen odav

napp ja odav

aga ablas kui hakklihamasin

defitsiidi ajal tasus ehk mu sõbergi olla

aga nüüd mitte

nüid enam mitte

hea sõber ulata mulle käsi

ja ma hakin selle õlani

keskmise sõrme paksuseks defitsiitkaubaks

Ostrava aruanne

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et veetsin suvelõpu heliloomingu suvekursusel, mis toimus 11.-31. augustil Tšehhi Vabariigis, Ostravas. Juba suvekooli esimestel päevadel oli selge, et sellest kirjutades ei ole võimalik järgida agusihvkalikku lineaarset ja loogilist jutustamisstiili, sest Ostrava Päevadest õhkab loomingulise ja viljakandva korratuse hõngu, mille seedimine, sõelumine ja millest inspiratsiooni ammutamine toimub veel pika aja jooksul. 

Ostrava Päevade suvekooli ülesehitus tundus esmapilgul loogiline – esimesel nädalal olid fookuses kursuslaste presentatsioonid ja külalisheliloojate loengud, teisel nädalal algasid proovid ja individuaaltunnid ning kolmandal kontserdid. Reaalsus oli palju komplitseeritum – alates teisest nädalast põimusid kõik nimetatud tegevused omavahel ning kolmas nädal, kui lisandusid mahukad kontserdid õhtuti, oli juba äärmiselt mitmekesine kuid ka kurnav. Festivali hiigelmõõtmetest tingituna peatun vaid kõige eredamatel muljetel toimunud loengute ja kontserdielamuste lõikes.

Loengud

Loenguprogrammil oli minu jaoks suur väärtus – sissevaade teiste heliloojate "kööki" ja võimalus rikastada oma loometehnikate arsenali. 

Üsna festivali alguses tegi oma loomingust ettekande Bernhard Lang, kes nimetab oma loomemeetodit metakompositsiooniks. Tema teosed põhinevad klassikute, nt. Schubert, Bruckner jt. loomingust pärit motiivide kordustel, mis esmapilgul tundus liiga lihtne. Kuid tagapõhja lahti harutades ilmnes, et see töömeetod kätkeb endas huvitavaid inspiratsiooni allikaid, nt. videokunsti tehnika (eelkõige Martin Arnold'i looming), kus ühe filmilõigu luupimine paigutab vaataja fookuse ümber ja toob esile uusi, seni märkamatuks jäävaid detaile. Mäng ja uute eluvormide loomine on see, mis Langi paelub. Tema sõnul võib kordus tuua nii naudingut kui ka piina ja selle väite tõesust sain kogeda kuulates tema teost "Monadologie XXXII, The Cold Trip", mis põhineb Schuberti tsüklil "Talvine teekond". 

Tania León'i kuuba rütmidest pulbitsev kõlamaailm oli ühest küljest üdini tuttavlik, kuid samas põhjamaalasele vägagi harjumatu, eriti veel akadeemilise muusika kontekstis. Leóni muusika eripäraks ongi Ladina-Ameerika tantsurütmide oskuslik segamine akadeemilise nüüdismuusika võtetega. Oma ettekande ajal tutvustas León enda loodud teoseid, millest eredamatena jäid meelde "Indígena" sinfoniettale ja klaverimuusika tõeline hitt "Tumbao". Lisaks muusikalisele andekusele on León ka esinejana tõeline staar – ühel hetkel räägib liigutavalt ja kaasahaaravalt oma elu tuhkatriinu loo ning järgmisel hetkel improviseerib särtsakates kuuba rütmides klaveril. Omaette elamus oli individuaaltund Leóniga – temast õhkas lõunamaist soojust ja siirust. Tema loomingust õnnestus elavas ettekandes kuulda kolme kooriteost ("En el Sendero Ancho", "Rimas Tropikales" ja "El Manisero"), mille esitamine nõudis dirigendilt (Bruno Ferrandis) lakkamatut tantsimist. Ka publiku jalad lõid katedraali pinkide all kombekalt kepsu. 

Miroslav Srnka orkestrile kirjutamise loengusse läksin ootusega, et ees ootab orkestratsiooni tund. Ootus ei täitunud, sest Srnka rõhuasetus kogenud orkestriheliloojana oli hoopis helilooja ja orkestri suhe kodeerija/dekodeerijana ning see, kuidas korralduslikult panna dekodeerimise protsess võimalikult sujuvalt toimima. Kokkuvõttes viis Srnka läbi ämbrisse astumise ennetusõppuse alustavale heliloojale, kust sain praktilise kirjutamata reeglite kogumi.

Loenguprogrammi kõrghetkeks oli minu jaoks Lisa Streich'i etteaste, kus sain sukelduda tema veidralt kauni motoriseeritud pillide ja hoolikalt valitud harmooniate maailma. Streichi sõnul paelub teda loomingus just ettemääramatus, ohtlikkus ja juhuslikkus, see mis kerkib ise esile erinevate struktuuride piirimail. Ka võlub Streichi ebatäiuslikkuse ilu – oma harmoonilist inspiratsiooni ammutab ta amatöörkooride salvestusi kuulates ja analüüsides. Üks tahk Streichi loomingust on kindlasti ka sotsiaalne tundlikkus ja peen, veidi musta varjundiga huumor, mis tuleb eriti hästi esile näiteks tema koroona ajal kirjutatud teoses "Jubelhemd" ("Pidusärk"). Ka individuaaltund Streichiga jättis väga positiivse tunde – tema tagasiside oli konstruktiivne ja peenetundeline ning tuli enamjaolt väga arukalt esitatud küsimuste kujul.

Suure väärtusega olid ka presentatsioonid, kus interpreedid rääkisid põhjalikumalt oma pillidest. Selliste ettekannete hulka kuulus akordionist Marcel Csuka presentatsioon, mis keskendus aga üllatuslikult mitte akordionile, vaid mängija häälekasutusele Rebecca Saundersi teoses "Flesh" ja Vinko Globokari teoses "Dialog über Luft". Csuka puhul hämmastas see, et nende teoste esitamise nimel pühendas ta olulisel määral aega ja vaeva põhjalikule häälekoolitusele. Samuti rääkisid minu jaoks eksootilisest instrumendist cimbalom'ist duo Daniel Skála ja Michal Grombiřík ning presentatsioonile järgnes uskumatult värvikas, rohkete laiendatud tehnikatega vürtsitatud improvisatsioon. Eric Drescher tutvustas glissandoflöödi võimalusi ning rääkis käesoleval aastal lahkunud Peter Ablingeri teosese "Against nature" komponeerimise protsessist, mis kulges ülimalt lähedases koostöös helilooja ja interpreedi vahel ning vormus "70-partiiliseks ühemeheorkestriks". Teose ettekanne endise söekaevanduse tornis oli intensiivne, peaaegu transsi viiv elamus. Üks praktilisemaid oli bariton Nicholas Isherwood'i loeng, mis keskendus lauluhääle registrite eripäradele ja võimalustele.

Muusikaelamused

Kirevast ja grandioossest kontserdiprogrammist jäi kõrva nii mõnigi põnev kõlamaailm, senikuulmata pill, harjumatu lähenemisviisi või senitundmatu helilooja.

Senikuulmata pillide kategooriasse võib liigitada intonarumori't, mida kuulsin elavas esituses esimest korda. EFNI/Ensemble Of Futurist Noise Intoners kontsert leidis aset Rahvusliku Põllumajandusmuuseumi angaaris, mis oli täis ajaloolist põllumajandustehnikat – sobiv visuaalne raamistus tehnika võidukäiku rõhutavale instrumendile. Mitmes kontserdil kõlanud teostes oli lisaks intonarumori tämbrile kasutatud ka fonogrammi, kuid mulle mõjusid veenvamalt ja nauditavamalt just puhtalt selle põneva pilli tämbritele keskenduvad teosed, nt. Luciano Chessa "Too noisy a solitude" ja Milan Guštar'i "Trigon". Kahju oli vaid sellest, et intonarumorid olid üsna tugevalt võimendatud, et hiiglaslikku angaari täita. Oleksin tahtnud kuulda ka võimendamata pilli kõla. 

Üheks kontserdisündmuseks, mida paljud festivalikuulajad kahtlemata ootasid, oli kolmele orkestrile kirjutatud teoste õhtu. Kõlapilt ilmatusuures Kolmikhalli angaari laadses ruumis oli tõepoolest võimas. Kõige veenvamalt kõlas Alvin Lucier kolme orkestri teos "Diamonds", joonistades keelpillide üliaeglaste glissandode abil kolme teemanti meenutavat struktuuri. Teose veenvus ja võlu seisnes minu jaoks ka tasakaalus, sümmeetriliselt organiseeritud spatsialisatsioonis, mis lõi mulje pehmest helidega ümbritsemisest. Erilist dramatismi ja sära lisasid sama helikõrgust kordavad, kolmest suunast ärevalt tilisevad glockenspielid. 

Üks muusikutest, kes kustumatu mulje jättis, oli Daniel Skála, pühendunud cimbalom'i mängija ja helilooja, kelle missiooniks on laiendada oma pilli repertuaari. Kontserdil Jumaliku Päästja Katedraalis kõlas Skála teos "Silhouettes", mis kasutas oskuslikult cimbalom'i tämbripaletti, rikastades seda maitsekalt laiendatud tehnikatega. Teose kooripartii ei jäänud kaalukuse ja huvitavusega instrumentaalsolistile alla. Võimekad ja multifunktsionaalsed lauljad alustasid teost plastikpakendite krõbinatega saalist, mida mitmekordistas katedraali väga pika ja selge kajaga akustika. Samuti oli huvitav kuulata, kuidas lauljad laulsid seljaga publiku poole – seintelt põrkuv kaja tundus valjem kui algne heli. Ilmselt oli Skála teos äärmuslike dünaamika- ja meeleoluvarjundite kõrvutamise tõttu ka üks nõudlikumaid koorile (Canticum Ostrava), kuid publikusse võimalikud raskused ei paistnud. Canticum Ostrava oli kogu kontserdi vältel oma ülesande kõrgusel. 

Veel üks ääretult sünergiline helilooja-interpreedi isiksus oli minu jaoks Snežana Nešić, kelle teos akordionile ja kammerorkestrile "Trista" kõlas festivalil autori soleerimisel. Teoses võlus mind nii kurbuse erinevate varjundite põhjaliku uurimine, rikkalik ja ekspressiivne helikeel, maitsekalt doseeritud tsitaadid barokkmuusikast kui ka Nešići ääretult virtuoosne, kehaline soleerimine akordionil. Oma loomingust rääkides rõhutas Nešići, kui oluline on tema jaoks pillimängu füüsilisus, teose mõte kuulajani edastamine kõigi võimalike vahenditega, sh. kehakeel ning seda oli ka tema karismaatilisest lavalisest olekust näha. 

Festivali grandioossel finaalkontserdil oli mu suurimaks muusikaelamuseks Lisa Streich'i orkestriteos "Meduse". Vastupidiselt harjumuspärasele diskursusele, mis kujutab Medusat tülgastava, surmatoova monstrumina, soovis Streich näidata Medusat sellesena, milline ta oli enne vägistamist Poseidoni poolt – kauni ja rõõmsameelsena. Valusalt inimlik vaatenurk tõlgituna muusikasse oli sügavalt puudutav ja mitmekihiline, tekitades samas ka veidrat tardunud aja tunnet, muljet antiiktragöödia grotesksest tseremoniaalsusest. Kõik see oli pandud Streichile omasesse orgaaniliselt toimivasse vormi ja vürtsitatud otsekui merepõhjast kõlavate, oma hägususes kaunite harmooniatega. Eraldi väärib väljatoomist ka virtuoosne ja artistlik trompetisolist Simon Höfele, kelle instrumendi kõlavõimalusi laiendas Streich müstiliselt ja kaeblikult kõlava vooliku abil. Finaalkontserdi maiuspalaks oli ka Annesley Black'i tugeva keskkondliku alltekstiga teos "a sound, a narrow, a channel, an inlet, the straits, the barrens of a neck", kus orkester oli hajutatud hiigelhallis ning mängijad ka liikusid ruumis, tekitades mulje arktilisest avarusest ja sulavee aeglasest voolamisest. Black ammutas oma teose harmoonilist materjali keiserpingviinide ja hüljeste häälitsustest. Teose kestel muutusid muusikas osavalt imiteeritud häälitsused suhtlemisvahendist appikarjeks. 

Põnevaid muusikaelamusi pakkusid ka suvekursuse residendid. Marek Krajňák'il õnnestus oma teravmeelse teose "Relations" käigus kuulajaid lausa kahel korral tüssata: teose alguses oli tükk aega tunne, et keelpillikvarteti Mivos Quartet liikmed häälestavad pille ümber pärast eelmise teose scordaturat, kuid seejärel hakkasin eristama häälestamises teatud mustrit. Teose teises pooles läksin taas õnge, tabamata kohe ära, et mängijate närviline lehekeeramine ja oma pilllidega sahmerdamine on samuti osa partituurist. Habrast, põneva faktuuriga mittekvadraatsete motiivide kordusel baseeruva maailma lõi James Layton teos "having never known the piano", mida esitas särav pianist Jenn Wong. Muusika kõlas nagu mitmekihiline, suvalistest kohtadest murtud ja kägardatud pits. Teose lõpus kerkis pitsivahu seest ootamatult Bachi Goldbergi variatsioonide teema ning ilmnes, et pits ongi just Goldbergi variatsioonidest kootud. Visuaalset põnevust pakkus Timothy Page'i performatiivne orkestriteos "Oru", milles orkestriliikmed lõid lõngakera abil laval neid ühendava võrgu, või nagu kirjutas Page, ühise vereringe ning seejärel, sama lõngakera kasutades sidusid dirigendi (Bruno Ferrandis) käed kinni. Vaatamata Ferrandise ajutisele teovõimetusele muusika ja tegevus laval jätkus. Seejuures oli ka teose muusikaline külg veenev ja huvitav. Matthew Mailman'i teos "do not derail the train of thought" Quasar saksofoni kvarteti säravas esituses kõlas justkui nelja sürreaalse rongi väga maaliliselt kujundatud teekond ja tõi mõttesse samaaegselt nii Honeggeri "Pacific 231" kui ka mõnda Janequini helimaali tehnikas teost.

Tagasivaade

Juba kodus, olles oma mitmekesiseid muljeid veidi seedinud ja kirevast festivalielust end välja puhanud, tundub, et vaatamata äärmisele intensiivsusele, mis kohati piirnes hullumeelsusega, vormus festival eredaks ja hästi õnnestunud tervikuks. Kuna mul varasem suvekoolis osalemise kogemus puudus, siis on raske Ostravat millegagi võrrelda, kuid nagu korduvalt rõhutas festivali ellukutsuja Petr Kotik, on Ostrava suvekooli eripäraks demokraatlik ja lai vaade heliloojale. Ning tõepoolest, juba osalejate presentatsioone kuulates tekkis tunne, et kokku on tulnud väga erineva loomekäekirja ja instrumentaariumiga inimesi, nii akadeemilise heliloomingu kui ka audiovisuaalse, elektroonilise või performatiivse taustaga, nii väga noori bakalaureuse tudengeid kui ka õpinguid ammu lõpetanud, suure kogemustepagasiga loojaid. Silma paistsid teatud väärtused, mis olid olulised paljudele suvekooli osalejatele: helilooja rolli ümbermõtestamine suurema koostöö ja kaasloome suunas esitajaga, publiku osalus teose ettekandes, ebastandartse notatsiooni kasutamine ja suunatud improvisatsioon. 

Tõrvatilgana selles rikkaliku maitsega meepotis paistis minu jaoks naiste vähesus nii suvekooli osalejate kui ka lektorite ja kontserdil kõlanud heliloojate seas (35 kursuslasest vaid 9 naist, 20 lektorist vaid 4 naist, mõnel kontserdil tuli esitusele vaid meesheliloojate looming). Siin on festivalikorraldajatel võimalus olla veelgi demokraatlikumad ja avatumad järgmisel festivalil. Kui millegi üle veel veidi nuriseda, siis on need ülipikad kontserdiõhtud, mis reetsid ambitsiooni haarata kõike ja suurelt, kuid praktikas viisid tihti kuulamisväsimuse ja suutmatuseni väärilise tähelepanuga nautida paljusid suurepäraseid teoseid. Pärast Ostrava kogemust saan aru, kuivõrd optimaalsed on kuulaja tajule Eesti nüüdismuusika festivalid. Siiski, vaatamata paarile tõrvatilgale, usun, et Ostrava grandioossel, mitmekesisel ja värvikal tohuvabohul on oluline koht nüüdismuusika maastikul.

Ostrava päevik

11.08.2025

Igapäevane linnaehitus algab siin kell 6:30

vanad aknaraamid ja muu juugendlik praht

peatuvad poolel teel konteinerisse

et lõigata korraks kuid tugevalt

mu magavast ajust läbi

ega linnud ole paremad

ootavad õlleputkade katustel

oma igapäevast leiba

või pähkleid

või mida siin õlle kõrvale pakutaksegi

vasaralöögid

lausa meelitavad mind

voodist välja 

uude päeva

12.08.2025

Julm puu valis mind oma ohvriks

mingi suvaline lepa- või pajupuu

virutas langeva ploomitaolise esemega silma

kuigi pole veel lehtede- ja viljade langemise aeg

ja puu oleks pidanud ootama

või mina oleks pidanud puu all ootama

teist päeva või teist aega

olin nutma puhkemas

nagu läbipekstud Lucky

kuid otsustasin et pole veel nutma puhkemise aeg

võib-olla on õide puhkemise aeg

või endale ploomide külge kasvatamise aeg

igal juhul Einstein ei nutnud miks minagi peaks

aga kõrvad tuleb nüüd küll

puusosinatele lahti hoida

ä ä ä 

Tahaks jalga lasta

ise lasta siit jalga ja võib-olla

ka lauajalga lasta

selle laua

mille otsas 

neetud plaadimasin

keerutab peerumuusika plaati

aga samas jalg juba tatsab

puhkpillipeerude saatel

14.08.2025

Päeva lõpuks väsin feikimast

vaimukat jutukat abivalmit

mu näo jaoks

on see mask liiga raske kanda

vajub ära kui vaht

joomata pilsnerilt

rooman koju 

piki trammirööpaid

purukainena

15.08.2025

Tunnen tugevat puudust

ä-dest ü-dest ö-dest

ja isegi õ-dest 

ä ä ä

Tsitaadi algus: "Mu pikaajaline koostöö

Christina Rossettiga

algas Brucknerist

kohtasin teda kord Antoni juures

ja selgus et meid ühendab huvi 

rooside vastu

aga selliste 

mis on lihtsalt roosid

mingi külgepoogitud kõrvaltähenduseta

siis kirjutasin Rossetti tekstile

proportsionaalse kaanoni

kasutades vähki ja peeglit

ja peegel-vähki

ülimalt progressiivne teos" tsitaadi lõpp

tänan

aplaus

16.08.2025

Kõik sõid vaikuses

ja see oli ilus

toit justkui haihtus eikuskile

leib tükk tükihaaval vein tilk tilgahaaval

kuni kostusid karjed

ja korraga polnud enam võimalik määrata

kelle kõhus kisendab leib

kelle kurgus vein

19.08.2025

Mu tuba on täidetud mu asjadega

äsjapestud pesu kuivab voodil

riiulil on 4 raamatut ja 2 ajakirja

üks isegi eestikeelne

(sitateemaline Vikerkaar)

laud on mind täis

kosmeetika

millega joonistan endale iga päevaga 

aina ilusama näo pähe

muusikat täis arvuti

noodivihik

millesse kirjutan kohusetundlikult paar nooti päevas

märkmik mis on täna täpselt poole peal

naljakal kombel ka koduvõti

kuigi see ei ava mu jaoks hetkel midagi

riidekapis pole enam

pesemata riiete lõhna

külmkapis on šokolaad

mul on siin juba oma lemmik olemas

tean kuhupoole uksed avanevad

ja mis nipiga sättida dušiotsikut nii

et mu äsjapestud ja välja väänatud riided

pristmetega pihta ei saaks

teepakid hakkavad otsa saama

tean mis kella paiku minna oma lemmikbaari

et näha väljakule laskuvat videvikku

nejsem turista enam

aga miks nii kurb?

21.08.2025

Mu keha on veider

väherdes unes oma kitsas voodis

ei kuku ma kunagi üle serva

ega puuduta varbaotsagagi külma seina voodi kõrval

ma tunnetan oma piire nii hästi

et ei ületa neid isegi teadvuseta olekus

unenäos võin lennata joosta või rongiga sõita

kuid ikka samal 

kolme ruutmeetri suurusel pinnal

kohale jõudmata

ä ä ä 

Mu korduvad katsed

leida tee teiste inimeste südamete juurde

toidu abil

luhtuvad alati

üritan sööta teistele sisse

balti kilu mochit kalevi küpsiseid

kuid need ei resoneeri kellegi südamekeeltega

ä ä ä 

Saan enda kohta teada uusi asju:

lõuna ajal eelistan suurepärasele seltskonnale

keskpärast vaadet aknast uusehitistele ja Kolmikhallile

õhtul keskpärasele juba purjus seltskonnale

suurepärast vaadet Ostrava juugendile

ä ä ä

Igal heliloojal siin maamunal

on enda oma

väga isiklik

koroonateos

tavaliselt ette kandmata

ä ä ä 

Viimase loo ajal

hakkan märkama klaasikilde betoonpõrandal

need lõikavad mu taldu sama valusalt

kui kõlaritest voolav kunstvesi

tahan kirjutada et ärkvel püsida

aga tuleb välja et püsin ärkvel 

et kirjutada

või ei püsi enam?

24.08.2025

Koos teistega kontserdil istudes

tajun äkki

et meil on siiski nii palju ühist

me isegi lõhname kõik ühtemoodi

hosteli pesupulbri järele

25.08.2025

Üks tark mees ütles

kõik on tsükliline 

ning elus käib ringiratast

üks ja sama proportsionaalne kaanon

nii minagi

nagu eelmisel esmaspäeval

saan kohvi kõrvale 

kauaoodatut moositorukest

seekord küll kõrbenud

ja seest peaaegu tühi

nii et kaanon siiski laguneb tasahilju

roiskub nagu moos

nädalavanuses moositorus

ja ma ei saa kunagi enam kogeda sama rõõmu

nagu esimesel korral

ehk see ongi põhjus

miks mäletan goldbergi variatsioonidest

ainult aariat

ä ä ä 

Villand korrastatud hedonismist.

Koos jõega looklemist vormivad veealused rahnud

minagi pean paigal püsima kuulama kuskile kuuluma

olema mingis suhtes teiste paigalpüsivate rahnudega

mu hääletut protesti ei panda tähele

isegi surun mässu enda sees alla

jõe põhja

et juba kahe tunni pärast

lõpuks veerema hakata koos selle jõega

mis pole õnneks sügav ega lai

mulle täpselt paras

ä ä ä

Siin olles on aegajalt võimalik end kõrvalt jälgida

teiste tehtud fotode kaudu

kui veider

ma paistan õnnelik

26.08.2025

Tõstan jälle mässu kollektiivis kulgemise vastu

selmet teistega lõunale minna lähen otsejoones jõe äärde

õigupoolest seekord isegi mõtlemata kas keegi mu kursilt kõrvalekaldumist märkab

üldjuhul meeldib mulle oma liikumistrajektoori varjata

märkamatult kaduda enda valitud suunas

ei meeldi selgitada et kuhu ja milleks ma lähen

täna on juba nii ükskõik

pööran otsejoones Ostravice poole ja kulgen piki jõge pikalt pikalt

lõpuks maandun kohvikus kus on ainult kaks lauda

nüüd on teine laud ka vaba

niiet täpselt minu maitse järgi koht

29.08.2025

You are who you let yourself be

I'm mostly a selfish shellfish

That's my guilty pleasure

ä ä ä

Valgussõõr pole kõigile sama suur  

mõnele vaid laiguke

räpasel tapeedil

läbipõlenud patareiga taskulambi helk

mida teen siin hüljatud köögis

kus miski ei podise

ega lõhna?

tulin siia nagu uksega eksinud

murdvaras

üheotsapiletiga

30.08.2025

Mu kuldpruun silmaiiris venib

lõhkeb keskelt

ja nähtavale ilmub teine

meeletu ja peaaegu must

ma näen välja teisiti

ma näen teisiti

mulle tuleb järgi

saami naine rikkalikult tikitud pidusärgis

poeg käekõrval 

ning hakkab laulma üht tuttavat rahvalaulu

mustade silmadega 

jälgin unetult 

viimast unenägu võõrsil

siis suundun põhja poole

 

mis on luule

tuhat tühikut

kümne tähemärgi vahel

liiga lühike

et olla tõsi

kuid samas

vale kohta

talumatult pikk

𝔚

 

𝔚-kujuline

läbiv auk minu keelel

sobib täiuslikult roostes võtme profiiliga

just tahtsin tunnistada

et ei saa mõhkugi aru Laabani luulest

kuid hammustasin keelde

ja nüüd on see lihtne tõde

luku taga

ligi pääseb

vaid juhusliku taaraautomaadi

konveierauku pistetud

𝔚-võtmega

Asümmeetriline