Ostrava aruanne

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et veetsin suvelõpu heliloomingu suvekursusel, mis toimus 11.-31. augustil Tšehhi Vabariigis, Ostravas. Juba suvekooli esimestel päevadel oli selge, et sellest kirjutades ei ole võimalik järgida agusihvkalikku lineaarset ja loogilist jutustamisstiili, sest Ostrava Päevadest õhkab loomingulise ja viljakandva korratuse hõngu, mille seedimine, sõelumine ja millest inspiratsiooni ammutamine toimub veel pika aja jooksul. 

Ostrava Päevade suvekooli ülesehitus tundus esmapilgul loogiline – esimesel nädalal olid fookuses kursuslaste presentatsioonid ja külalisheliloojate loengud, teisel nädalal algasid proovid ja individuaaltunnid ning kolmandal kontserdid. Reaalsus oli palju komplitseeritum – alates teisest nädalast põimusid kõik nimetatud tegevused omavahel ning kolmas nädal, kui lisandusid mahukad kontserdid õhtuti, oli juba äärmiselt mitmekesine kuid ka kurnav. Festivali hiigelmõõtmetest tingituna peatun vaid kõige eredamatel muljetel toimunud loengute ja kontserdielamuste lõikes.

Loengud

Loenguprogrammil oli minu jaoks suur väärtus – sissevaade teiste heliloojate "kööki" ja võimalus rikastada oma loometehnikate arsenali. 

Üsna festivali alguses tegi oma loomingust ettekande Bernhard Lang, kes nimetab oma loomemeetodit metakompositsiooniks. Tema teosed põhinevad klassikute, nt. Schubert, Bruckner jt. loomingust pärit motiivide kordustel, mis esmapilgul tundus liiga lihtne. Kuid tagapõhja lahti harutades ilmnes, et see töömeetod kätkeb endas huvitavaid inspiratsiooni allikaid, nt. videokunsti tehnika (eelkõige Martin Arnold'i looming), kus ühe filmilõigu luupimine paigutab vaataja fookuse ümber ja toob esile uusi, seni märkamatuks jäävaid detaile. Mäng ja uute eluvormide loomine on see, mis Langi paelub. Tema sõnul võib kordus tuua nii naudingut kui ka piina ja selle väite tõesust sain kogeda kuulates tema teost "Monadologie XXXII, The Cold Trip", mis põhineb Schuberti tsüklil "Talvine teekond". 

Tania León'i kuuba rütmidest pulbitsev kõlamaailm oli ühest küljest üdini tuttavlik, kuid samas põhjamaalasele vägagi harjumatu, eriti veel akadeemilise muusika kontekstis. Leóni muusika eripäraks ongi Ladina-Ameerika tantsurütmide oskuslik segamine akadeemilise nüüdismuusika võtetega. Oma ettekande ajal tutvustas León enda loodud teoseid, millest eredamatena jäid meelde "Indígena" sinfoniettale ja klaverimuusika tõeline hitt "Tumbao". Lisaks muusikalisele andekusele on León ka esinejana tõeline staar – ühel hetkel räägib liigutavalt ja kaasahaaravalt oma elu tuhkatriinu loo ning järgmisel hetkel improviseerib särtsakates kuuba rütmides klaveril. Omaette elamus oli individuaaltund Leóniga – temast õhkas lõunamaist soojust ja siirust. Tema loomingust õnnestus elavas ettekandes kuulda kolme kooriteost ("En el Sendero Ancho", "Rimas Tropikales" ja "El Manisero"), mille esitamine nõudis dirigendilt (Bruno Ferrandis) lakkamatut tantsimist. Ka publiku jalad lõid katedraali pinkide all kombekalt kepsu. 

Miroslav Srnka orkestrile kirjutamise loengusse läksin ootusega, et ees ootab orkestratsiooni tund. Ootus ei täitunud, sest Srnka rõhuasetus kogenud orkestriheliloojana oli hoopis helilooja ja orkestri suhe kodeerija/dekodeerijana ning see, kuidas korralduslikult panna dekodeerimise protsess võimalikult sujuvalt toimima. Kokkuvõttes viis Srnka läbi ämbrisse astumise ennetusõppuse alustavale heliloojale, kust sain praktilise kirjutamata reeglite kogumi.

Loenguprogrammi kõrghetkeks oli minu jaoks Lisa Streich'i etteaste, kus sain sukelduda tema veidralt kauni motoriseeritud pillide ja hoolikalt valitud harmooniate maailma. Streichi sõnul paelub teda loomingus just ettemääramatus, ohtlikkus ja juhuslikkus, see mis kerkib ise esile erinevate struktuuride piirimail. Ka võlub Streichi ebatäiuslikkuse ilu – oma harmoonilist inspiratsiooni ammutab ta amatöörkooride salvestusi kuulates ja analüüsides. Üks tahk Streichi loomingust on kindlasti ka sotsiaalne tundlikkus ja peen, veidi musta varjundiga huumor, mis tuleb eriti hästi esile näiteks tema koroona ajal kirjutatud teoses "Jubelhemd" ("Pidusärk"). Ka individuaaltund Streichiga jättis väga positiivse tunde – tema tagasiside oli konstruktiivne ja peenetundeline ning tuli enamjaolt väga arukalt esitatud küsimuste kujul.

Suure väärtusega olid ka presentatsioonid, kus interpreedid rääkisid põhjalikumalt oma pillidest. Selliste ettekannete hulka kuulus akordionist Marcel Csuka presentatsioon, mis keskendus aga üllatuslikult mitte akordionile, vaid mängija häälekasutusele Rebecca Saundersi teoses "Flesh" ja Vinko Globokari teoses "Dialog über Luft". Csuka puhul hämmastas see, et nende teoste esitamise nimel pühendas ta olulisel määral aega ja vaeva põhjalikule häälekoolitusele. Samuti rääkisid minu jaoks eksootilisest instrumendist cimbalom'ist duo Daniel Skála ja Michal Grombiřík ning presentatsioonile järgnes uskumatult värvikas, rohkete laiendatud tehnikatega vürtsitatud improvisatsioon. Eric Drescher tutvustas glissandoflöödi võimalusi ning rääkis käesoleval aastal lahkunud Peter Ablingeri teosese "Against nature" komponeerimise protsessist, mis kulges ülimalt lähedases koostöös helilooja ja interpreedi vahel ning vormus "70-partiiliseks ühemeheorkestriks". Teose ettekanne endise söekaevanduse tornis oli intensiivne, peaaegu transsi viiv elamus. Üks praktilisemaid oli bariton Nicholas Isherwood'i loeng, mis keskendus lauluhääle registrite eripäradele ja võimalustele.

Muusikaelamused

Kirevast ja grandioossest kontserdiprogrammist jäi kõrva nii mõnigi põnev kõlamaailm, senikuulmata pill, harjumatu lähenemisviisi või senitundmatu helilooja.

Senikuulmata pillide kategooriasse võib liigitada intonarumori't, mida kuulsin elavas esituses esimest korda. EFNI/Ensemble Of Futurist Noise Intoners kontsert leidis aset Rahvusliku Põllumajandusmuuseumi angaaris, mis oli täis ajaloolist põllumajandustehnikat – sobiv visuaalne raamistus tehnika võidukäiku rõhutavale instrumendile. Mitmes kontserdil kõlanud teostes oli lisaks intonarumori tämbrile kasutatud ka fonogrammi, kuid mulle mõjusid veenvamalt ja nauditavamalt just puhtalt selle põneva pilli tämbritele keskenduvad teosed, nt. Luciano Chessa "Too noisy a solitude" ja Milan Guštar'i "Trigon". Kahju oli vaid sellest, et intonarumorid olid üsna tugevalt võimendatud, et hiiglaslikku angaari täita. Oleksin tahtnud kuulda ka võimendamata pilli kõla. 

Üheks kontserdisündmuseks, mida paljud festivalikuulajad kahtlemata ootasid, oli kolmele orkestrile kirjutatud teoste õhtu. Kõlapilt ilmatusuures Kolmikhalli angaari laadses ruumis oli tõepoolest võimas. Kõige veenvamalt kõlas Alvin Lucier kolme orkestri teos "Diamonds", joonistades keelpillide üliaeglaste glissandode abil kolme teemanti meenutavat struktuuri. Teose veenvus ja võlu seisnes minu jaoks ka tasakaalus, sümmeetriliselt organiseeritud spatsialisatsioonis, mis lõi mulje pehmest helidega ümbritsemisest. Erilist dramatismi ja sära lisasid sama helikõrgust kordavad, kolmest suunast ärevalt tilisevad glockenspielid. 

Üks muusikutest, kes kustumatu mulje jättis, oli Daniel Skála, pühendunud cimbalom'i mängija ja helilooja, kelle missiooniks on laiendada oma pilli repertuaari. Kontserdil Jumaliku Päästja Katedraalis kõlas Skála teos "Silhouettes", mis kasutas oskuslikult cimbalom'i tämbripaletti, rikastades seda maitsekalt laiendatud tehnikatega. Teose kooripartii ei jäänud kaalukuse ja huvitavusega instrumentaalsolistile alla. Võimekad ja multifunktsionaalsed lauljad alustasid teost plastikpakendite krõbinatega saalist, mida mitmekordistas katedraali väga pika ja selge kajaga akustika. Samuti oli huvitav kuulata, kuidas lauljad laulsid seljaga publiku poole – seintelt põrkuv kaja tundus valjem kui algne heli. Ilmselt oli Skála teos äärmuslike dünaamika- ja meeleoluvarjundite kõrvutamise tõttu ka üks nõudlikumaid koorile (Canticum Ostrava), kuid publikusse võimalikud raskused ei paistnud. Canticum Ostrava oli kogu kontserdi vältel oma ülesande kõrgusel. 

Veel üks ääretult sünergiline helilooja-interpreedi isiksus oli minu jaoks Snežana Nešić, kelle teos akordionile ja kammerorkestrile "Trista" kõlas festivalil autori soleerimisel. Teoses võlus mind nii kurbuse erinevate varjundite põhjaliku uurimine, rikkalik ja ekspressiivne helikeel, maitsekalt doseeritud tsitaadid barokkmuusikast kui ka Nešići ääretult virtuoosne, kehaline soleerimine akordionil. Oma loomingust rääkides rõhutas Nešići, kui oluline on tema jaoks pillimängu füüsilisus, teose mõte kuulajani edastamine kõigi võimalike vahenditega, sh. kehakeel ning seda oli ka tema karismaatilisest lavalisest olekust näha. 

Festivali grandioossel finaalkontserdil oli mu suurimaks muusikaelamuseks Lisa Streich'i orkestriteos "Meduse". Vastupidiselt harjumuspärasele diskursusele, mis kujutab Medusat tülgastava, surmatoova monstrumina, soovis Streich näidata Medusat sellesena, milline ta oli enne vägistamist Poseidoni poolt – kauni ja rõõmsameelsena. Valusalt inimlik vaatenurk tõlgituna muusikasse oli sügavalt puudutav ja mitmekihiline, tekitades samas ka veidrat tardunud aja tunnet, muljet antiiktragöödia grotesksest tseremoniaalsusest. Kõik see oli pandud Streichile omasesse orgaaniliselt toimivasse vormi ja vürtsitatud otsekui merepõhjast kõlavate, oma hägususes kaunite harmooniatega. Eraldi väärib väljatoomist ka virtuoosne ja artistlik trompetisolist Simon Höfele, kelle instrumendi kõlavõimalusi laiendas Streich müstiliselt ja kaeblikult kõlava vooliku abil. Finaalkontserdi maiuspalaks oli ka Annesley Black'i tugeva keskkondliku alltekstiga teos "a sound, a narrow, a channel, an inlet, the straits, the barrens of a neck", kus orkester oli hajutatud hiigelhallis ning mängijad ka liikusid ruumis, tekitades mulje arktilisest avarusest ja sulavee aeglasest voolamisest. Black ammutas oma teose harmoonilist materjali keiserpingviinide ja hüljeste häälitsustest. Teose kestel muutusid muusikas osavalt imiteeritud häälitsused suhtlemisvahendist appikarjeks. 

Põnevaid muusikaelamusi pakkusid ka suvekursuse residendid. Marek Krajňák'il õnnestus oma teravmeelse teose "Relations" käigus kuulajaid lausa kahel korral tüssata: teose alguses oli tükk aega tunne, et keelpillikvarteti Mivos Quartet liikmed häälestavad pille ümber pärast eelmise teose scordaturat, kuid seejärel hakkasin eristama häälestamises teatud mustrit. Teose teises pooles läksin taas õnge, tabamata kohe ära, et mängijate närviline lehekeeramine ja oma pilllidega sahmerdamine on samuti osa partituurist. Habrast, põneva faktuuriga mittekvadraatsete motiivide kordusel baseeruva maailma lõi James Layton teos "having never known the piano", mida esitas särav pianist Jenn Wong. Muusika kõlas nagu mitmekihiline, suvalistest kohtadest murtud ja kägardatud pits. Teose lõpus kerkis pitsivahu seest ootamatult Bachi Goldbergi variatsioonide teema ning ilmnes, et pits ongi just Goldbergi variatsioonidest kootud. Visuaalset põnevust pakkus Timothy Page'i performatiivne orkestriteos "Oru", milles orkestriliikmed lõid lõngakera abil laval neid ühendava võrgu, või nagu kirjutas Page, ühise vereringe ning seejärel, sama lõngakera kasutades sidusid dirigendi (Bruno Ferrandis) käed kinni. Vaatamata Ferrandise ajutisele teovõimetusele muusika ja tegevus laval jätkus. Seejuures oli ka teose muusikaline külg veenev ja huvitav. Matthew Mailman'i teos "do not derail the train of thought" Quasar saksofoni kvarteti säravas esituses kõlas justkui nelja sürreaalse rongi väga maaliliselt kujundatud teekond ja tõi mõttesse samaaegselt nii Honeggeri "Pacific 231" kui ka mõnda Janequini helimaali tehnikas teost.

Tagasivaade

Juba kodus, olles oma mitmekesiseid muljeid veidi seedinud ja kirevast festivalielust end välja puhanud, tundub, et vaatamata äärmisele intensiivsusele, mis kohati piirnes hullumeelsusega, vormus festival eredaks ja hästi õnnestunud tervikuks. Kuna mul varasem suvekoolis osalemise kogemus puudus, siis on raske Ostravat millegagi võrrelda, kuid nagu korduvalt rõhutas festivali ellukutsuja Petr Kotik, on Ostrava suvekooli eripäraks demokraatlik ja lai vaade heliloojale. Ning tõepoolest, juba osalejate presentatsioone kuulates tekkis tunne, et kokku on tulnud väga erineva loomekäekirja ja instrumentaariumiga inimesi, nii akadeemilise heliloomingu kui ka audiovisuaalse, elektroonilise või performatiivse taustaga, nii väga noori bakalaureuse tudengeid kui ka õpinguid ammu lõpetanud, suure kogemustepagasiga loojaid. Silma paistsid teatud väärtused, mis olid olulised paljudele suvekooli osalejatele: helilooja rolli ümbermõtestamine suurema koostöö ja kaasloome suunas esitajaga, publiku osalus teose ettekandes, ebastandartse notatsiooni kasutamine ja suunatud improvisatsioon. 

Tõrvatilgana selles rikkaliku maitsega meepotis paistis minu jaoks naiste vähesus nii suvekooli osalejate kui ka lektorite ja kontserdil kõlanud heliloojate seas (35 kursuslasest vaid 9 naist, 20 lektorist vaid 4 naist, mõnel kontserdil tuli esitusele vaid meesheliloojate looming). Siin on festivalikorraldajatel võimalus olla veelgi demokraatlikumad ja avatumad järgmisel festivalil. Kui millegi üle veel veidi nuriseda, siis on need ülipikad kontserdiõhtud, mis reetsid ambitsiooni haarata kõike ja suurelt, kuid praktikas viisid tihti kuulamisväsimuse ja suutmatuseni väärilise tähelepanuga nautida paljusid suurepäraseid teoseid. Pärast Ostrava kogemust saan aru, kuivõrd optimaalsed on kuulaja tajule Eesti nüüdismuusika festivalid. Siiski, vaatamata paarile tõrvatilgale, usun, et Ostrava grandioossel, mitmekesisel ja värvikal tohuvabohul on oluline koht nüüdismuusika maastikul.