Ma olen jugapuu,
mu kodu kaljuserval
klaaskupli all, kus sajab tehislund,
kui Looja käsi kuplit raputab.
Ja lumi katab sammaldunud kände -
need on mu vennad, õed,
mu vanemad.
Ja lumi matab sammaldunud kände.
Saab minu tüvestki
mu enda sarkofaag.
Ta pingul keeltel poogen ulub
ja looja käsi vääramatult poognat juhatab.
Ma olin jugapuu.