Mets-harakputk

 

Keegi Hiinas

kudus mulle kampsuni

ja nüüd olen sellesse ära eksinud

see hiiglaslik mets kampsuni sees

tundub olevat nii nukker ja üksildane

ja valgetest õitest üleujutatud põld

lõhnab vihmas nagu odav sünteetiline kiud

ma pean treenima oma kehapooled

täiesti võrdseks

et selles varrukate labürindis teerada leida

et mu jalad näeks tunneli lõpus valgust

mitte ilmatupikka Hiina müüri

võib-olla peaksin hoopis hargnema

et saaks oma vereliini

juhtnöörina kasutada

Aga kui harutan ennast lahti

ribadeks ja kiududeks 

siis kes on see

kes ilmub kampsuni seest

nähtavale?

Odysseuse unelm

Ma pole veel kirjutanud midagi eriti bloomset

jaapanlikult väänduvate tähepoosidega

alastiveetlevat

hõrkmollylikku

Alastephensuskompleks 

muidu kirjutaks

vist

Algul Veenusel  siis bordellis

lebades selili klaverikeelte vahel

midagi dedaluslikku

flöötset

aga siis ikkagi picolo 

ja veel väiksem

 

vist

Defitsiit

 

mu aju töötab

nagu hullumaja defitsiidi ajal

imedes endasse hulga inimressurssi

ehk

mingid tegelased ja tegelinskid

nende ketserlikud mõtted

pentsikud olukorrad

kuid andes välja

peaaegu eimidagit

ja sedagi leti alt

salamahti õnneks

räigelt odava hinna eest

ja ma olen odav

napp ja odav

aga ablas kui hakklihamasin

defitsiidi ajal tasus ehk mu sõbergi olla

aga nüüd mitte

nüid enam mitte

hea sõber ulata mulle käsi

ja ma hakin selle õlani

keskmise sõrme paksuseks defitsiitkaubaks

Ostrava aruanne

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et veetsin suvelõpu heliloomingu suvekursusel, mis toimus 11.-31. augustil Tšehhi Vabariigis, Ostravas. Juba suvekooli esimestel päevadel oli selge, et sellest kirjutades ei ole võimalik järgida agusihvkalikku lineaarset ja loogilist jutustamisstiili, sest Ostrava Päevadest õhkab loomingulise ja viljakandva korratuse hõngu, mille seedimine, sõelumine ja millest inspiratsiooni ammutamine toimub veel pika aja jooksul. 

Ostrava Päevade suvekooli ülesehitus tundus esmapilgul loogiline – esimesel nädalal olid fookuses kursuslaste presentatsioonid ja külalisheliloojate loengud, teisel nädalal algasid proovid ja individuaaltunnid ning kolmandal kontserdid. Reaalsus oli palju komplitseeritum – alates teisest nädalast põimusid kõik nimetatud tegevused omavahel ning kolmas nädal, kui lisandusid mahukad kontserdid õhtuti, oli juba äärmiselt mitmekesine kuid ka kurnav. Festivali hiigelmõõtmetest tingituna peatun vaid kõige eredamatel muljetel toimunud loengute ja kontserdielamuste lõikes.

Loengud

Loenguprogrammil oli minu jaoks suur väärtus – sissevaade teiste heliloojate "kööki" ja võimalus rikastada oma loometehnikate arsenali. 

Üsna festivali alguses tegi oma loomingust ettekande Bernhard Lang, kes nimetab oma loomemeetodit metakompositsiooniks. Tema teosed põhinevad klassikute, nt. Schubert, Bruckner jt. loomingust pärit motiivide kordustel, mis esmapilgul tundus liiga lihtne. Kuid tagapõhja lahti harutades ilmnes, et see töömeetod kätkeb endas huvitavaid inspiratsiooni allikaid, nt. videokunsti tehnika (eelkõige Martin Arnold'i looming), kus ühe filmilõigu luupimine paigutab vaataja fookuse ümber ja toob esile uusi, seni märkamatuks jäävaid detaile. Mäng ja uute eluvormide loomine on see, mis Langi paelub. Tema sõnul võib kordus tuua nii naudingut kui ka piina ja selle väite tõesust sain kogeda kuulates tema teost "Monadologie XXXII, The Cold Trip", mis põhineb Schuberti tsüklil "Talvine teekond". 

Tania León'i kuuba rütmidest pulbitsev kõlamaailm oli ühest küljest üdini tuttavlik, kuid samas põhjamaalasele vägagi harjumatu, eriti veel akadeemilise muusika kontekstis. Leóni muusika eripäraks ongi Ladina-Ameerika tantsurütmide oskuslik segamine akadeemilise nüüdismuusika võtetega. Oma ettekande ajal tutvustas León enda loodud teoseid, millest eredamatena jäid meelde "Indígena" sinfoniettale ja klaverimuusika tõeline hitt "Tumbao". Lisaks muusikalisele andekusele on León ka esinejana tõeline staar – ühel hetkel räägib liigutavalt ja kaasahaaravalt oma elu tuhkatriinu loo ning järgmisel hetkel improviseerib särtsakates kuuba rütmides klaveril. Omaette elamus oli individuaaltund Leóniga – temast õhkas lõunamaist soojust ja siirust. Tema loomingust õnnestus elavas ettekandes kuulda kolme kooriteost ("En el Sendero Ancho", "Rimas Tropikales" ja "El Manisero"), mille esitamine nõudis dirigendilt (Bruno Ferrandis) lakkamatut tantsimist. Ka publiku jalad lõid katedraali pinkide all kombekalt kepsu. 

Miroslav Srnka orkestrile kirjutamise loengusse läksin ootusega, et ees ootab orkestratsiooni tund. Ootus ei täitunud, sest Srnka rõhuasetus kogenud orkestriheliloojana oli hoopis helilooja ja orkestri suhe kodeerija/dekodeerijana ning see, kuidas korralduslikult panna dekodeerimise protsess võimalikult sujuvalt toimima. Kokkuvõttes viis Srnka läbi ämbrisse astumise ennetusõppuse alustavale heliloojale, kust sain praktilise kirjutamata reeglite kogumi.

Loenguprogrammi kõrghetkeks oli minu jaoks Lisa Streich'i etteaste, kus sain sukelduda tema veidralt kauni motoriseeritud pillide ja hoolikalt valitud harmooniate maailma. Streichi sõnul paelub teda loomingus just ettemääramatus, ohtlikkus ja juhuslikkus, see mis kerkib ise esile erinevate struktuuride piirimail. Ka võlub Streichi ebatäiuslikkuse ilu – oma harmoonilist inspiratsiooni ammutab ta amatöörkooride salvestusi kuulates ja analüüsides. Üks tahk Streichi loomingust on kindlasti ka sotsiaalne tundlikkus ja peen, veidi musta varjundiga huumor, mis tuleb eriti hästi esile näiteks tema koroona ajal kirjutatud teoses "Jubelhemd" ("Pidusärk"). Ka individuaaltund Streichiga jättis väga positiivse tunde – tema tagasiside oli konstruktiivne ja peenetundeline ning tuli enamjaolt väga arukalt esitatud küsimuste kujul.

Suure väärtusega olid ka presentatsioonid, kus interpreedid rääkisid põhjalikumalt oma pillidest. Selliste ettekannete hulka kuulus akordionist Marcel Csuka presentatsioon, mis keskendus aga üllatuslikult mitte akordionile, vaid mängija häälekasutusele Rebecca Saundersi teoses "Flesh" ja Vinko Globokari teoses "Dialog über Luft". Csuka puhul hämmastas see, et nende teoste esitamise nimel pühendas ta olulisel määral aega ja vaeva põhjalikule häälekoolitusele. Samuti rääkisid minu jaoks eksootilisest instrumendist cimbalom'ist duo Daniel Skála ja Michal Grombiřík ning presentatsioonile järgnes uskumatult värvikas, rohkete laiendatud tehnikatega vürtsitatud improvisatsioon. Eric Drescher tutvustas glissandoflöödi võimalusi ning rääkis käesoleval aastal lahkunud Peter Ablingeri teosese "Against nature" komponeerimise protsessist, mis kulges ülimalt lähedases koostöös helilooja ja interpreedi vahel ning vormus "70-partiiliseks ühemeheorkestriks". Teose ettekanne endise söekaevanduse tornis oli intensiivne, peaaegu transsi viiv elamus. Üks praktilisemaid oli bariton Nicholas Isherwood'i loeng, mis keskendus lauluhääle registrite eripäradele ja võimalustele.

Muusikaelamused

Kirevast ja grandioossest kontserdiprogrammist jäi kõrva nii mõnigi põnev kõlamaailm, senikuulmata pill, harjumatu lähenemisviisi või senitundmatu helilooja.

Senikuulmata pillide kategooriasse võib liigitada intonarumori't, mida kuulsin elavas esituses esimest korda. EFNI/Ensemble Of Futurist Noise Intoners kontsert leidis aset Rahvusliku Põllumajandusmuuseumi angaaris, mis oli täis ajaloolist põllumajandustehnikat – sobiv visuaalne raamistus tehnika võidukäiku rõhutavale instrumendile. Mitmes kontserdil kõlanud teostes oli lisaks intonarumori tämbrile kasutatud ka fonogrammi, kuid mulle mõjusid veenvamalt ja nauditavamalt just puhtalt selle põneva pilli tämbritele keskenduvad teosed, nt. Luciano Chessa "Too noisy a solitude" ja Milan Guštar'i "Trigon". Kahju oli vaid sellest, et intonarumorid olid üsna tugevalt võimendatud, et hiiglaslikku angaari täita. Oleksin tahtnud kuulda ka võimendamata pilli kõla. 

Üheks kontserdisündmuseks, mida paljud festivalikuulajad kahtlemata ootasid, oli kolmele orkestrile kirjutatud teoste õhtu. Kõlapilt ilmatusuures Kolmikhalli angaari laadses ruumis oli tõepoolest võimas. Kõige veenvamalt kõlas Alvin Lucier kolme orkestri teos "Diamonds", joonistades keelpillide üliaeglaste glissandode abil kolme teemanti meenutavat struktuuri. Teose veenvus ja võlu seisnes minu jaoks ka tasakaalus, sümmeetriliselt organiseeritud spatsialisatsioonis, mis lõi mulje pehmest helidega ümbritsemisest. Erilist dramatismi ja sära lisasid sama helikõrgust kordavad, kolmest suunast ärevalt tilisevad glockenspielid. 

Üks muusikutest, kes kustumatu mulje jättis, oli Daniel Skála, pühendunud cimbalom'i mängija ja helilooja, kelle missiooniks on laiendada oma pilli repertuaari. Kontserdil Jumaliku Päästja Katedraalis kõlas Skála teos "Silhouettes", mis kasutas oskuslikult cimbalom'i tämbripaletti, rikastades seda maitsekalt laiendatud tehnikatega. Teose kooripartii ei jäänud kaalukuse ja huvitavusega instrumentaalsolistile alla. Võimekad ja multifunktsionaalsed lauljad alustasid teost plastikpakendite krõbinatega saalist, mida mitmekordistas katedraali väga pika ja selge kajaga akustika. Samuti oli huvitav kuulata, kuidas lauljad laulsid seljaga publiku poole – seintelt põrkuv kaja tundus valjem kui algne heli. Ilmselt oli Skála teos äärmuslike dünaamika- ja meeleoluvarjundite kõrvutamise tõttu ka üks nõudlikumaid koorile (Canticum Ostrava), kuid publikusse võimalikud raskused ei paistnud. Canticum Ostrava oli kogu kontserdi vältel oma ülesande kõrgusel. 

Veel üks ääretult sünergiline helilooja-interpreedi isiksus oli minu jaoks Snežana Nešić, kelle teos akordionile ja kammerorkestrile "Trista" kõlas festivalil autori soleerimisel. Teoses võlus mind nii kurbuse erinevate varjundite põhjaliku uurimine, rikkalik ja ekspressiivne helikeel, maitsekalt doseeritud tsitaadid barokkmuusikast kui ka Nešići ääretult virtuoosne, kehaline soleerimine akordionil. Oma loomingust rääkides rõhutas Nešići, kui oluline on tema jaoks pillimängu füüsilisus, teose mõte kuulajani edastamine kõigi võimalike vahenditega, sh. kehakeel ning seda oli ka tema karismaatilisest lavalisest olekust näha. 

Festivali grandioossel finaalkontserdil oli mu suurimaks muusikaelamuseks Lisa Streich'i orkestriteos "Meduse". Vastupidiselt harjumuspärasele diskursusele, mis kujutab Medusat tülgastava, surmatoova monstrumina, soovis Streich näidata Medusat sellesena, milline ta oli enne vägistamist Poseidoni poolt – kauni ja rõõmsameelsena. Valusalt inimlik vaatenurk tõlgituna muusikasse oli sügavalt puudutav ja mitmekihiline, tekitades samas ka veidrat tardunud aja tunnet, muljet antiiktragöödia grotesksest tseremoniaalsusest. Kõik see oli pandud Streichile omasesse orgaaniliselt toimivasse vormi ja vürtsitatud otsekui merepõhjast kõlavate, oma hägususes kaunite harmooniatega. Eraldi väärib väljatoomist ka virtuoosne ja artistlik trompetisolist Simon Höfele, kelle instrumendi kõlavõimalusi laiendas Streich müstiliselt ja kaeblikult kõlava vooliku abil. Finaalkontserdi maiuspalaks oli ka Annesley Black'i tugeva keskkondliku alltekstiga teos "a sound, a narrow, a channel, an inlet, the straits, the barrens of a neck", kus orkester oli hajutatud hiigelhallis ning mängijad ka liikusid ruumis, tekitades mulje arktilisest avarusest ja sulavee aeglasest voolamisest. Black ammutas oma teose harmoonilist materjali keiserpingviinide ja hüljeste häälitsustest. Teose kestel muutusid muusikas osavalt imiteeritud häälitsused suhtlemisvahendist appikarjeks. 

Põnevaid muusikaelamusi pakkusid ka suvekursuse residendid. Marek Krajňák'il õnnestus oma teravmeelse teose "Relations" käigus kuulajaid lausa kahel korral tüssata: teose alguses oli tükk aega tunne, et keelpillikvarteti Mivos Quartet liikmed häälestavad pille ümber pärast eelmise teose scordaturat, kuid seejärel hakkasin eristama häälestamises teatud mustrit. Teose teises pooles läksin taas õnge, tabamata kohe ära, et mängijate närviline lehekeeramine ja oma pilllidega sahmerdamine on samuti osa partituurist. Habrast, põneva faktuuriga mittekvadraatsete motiivide kordusel baseeruva maailma lõi James Layton teos "having never known the piano", mida esitas särav pianist Jenn Wong. Muusika kõlas nagu mitmekihiline, suvalistest kohtadest murtud ja kägardatud pits. Teose lõpus kerkis pitsivahu seest ootamatult Bachi Goldbergi variatsioonide teema ning ilmnes, et pits ongi just Goldbergi variatsioonidest kootud. Visuaalset põnevust pakkus Timothy Page'i performatiivne orkestriteos "Oru", milles orkestriliikmed lõid lõngakera abil laval neid ühendava võrgu, või nagu kirjutas Page, ühise vereringe ning seejärel, sama lõngakera kasutades sidusid dirigendi (Bruno Ferrandis) käed kinni. Vaatamata Ferrandise ajutisele teovõimetusele muusika ja tegevus laval jätkus. Seejuures oli ka teose muusikaline külg veenev ja huvitav. Matthew Mailman'i teos "do not derail the train of thought" Quasar saksofoni kvarteti säravas esituses kõlas justkui nelja sürreaalse rongi väga maaliliselt kujundatud teekond ja tõi mõttesse samaaegselt nii Honeggeri "Pacific 231" kui ka mõnda Janequini helimaali tehnikas teost.

Tagasivaade

Juba kodus, olles oma mitmekesiseid muljeid veidi seedinud ja kirevast festivalielust end välja puhanud, tundub, et vaatamata äärmisele intensiivsusele, mis kohati piirnes hullumeelsusega, vormus festival eredaks ja hästi õnnestunud tervikuks. Kuna mul varasem suvekoolis osalemise kogemus puudus, siis on raske Ostravat millegagi võrrelda, kuid nagu korduvalt rõhutas festivali ellukutsuja Petr Kotik, on Ostrava suvekooli eripäraks demokraatlik ja lai vaade heliloojale. Ning tõepoolest, juba osalejate presentatsioone kuulates tekkis tunne, et kokku on tulnud väga erineva loomekäekirja ja instrumentaariumiga inimesi, nii akadeemilise heliloomingu kui ka audiovisuaalse, elektroonilise või performatiivse taustaga, nii väga noori bakalaureuse tudengeid kui ka õpinguid ammu lõpetanud, suure kogemustepagasiga loojaid. Silma paistsid teatud väärtused, mis olid olulised paljudele suvekooli osalejatele: helilooja rolli ümbermõtestamine suurema koostöö ja kaasloome suunas esitajaga, publiku osalus teose ettekandes, ebastandartse notatsiooni kasutamine ja suunatud improvisatsioon. 

Tõrvatilgana selles rikkaliku maitsega meepotis paistis minu jaoks naiste vähesus nii suvekooli osalejate kui ka lektorite ja kontserdil kõlanud heliloojate seas (35 kursuslasest vaid 9 naist, 20 lektorist vaid 4 naist, mõnel kontserdil tuli esitusele vaid meesheliloojate looming). Siin on festivalikorraldajatel võimalus olla veelgi demokraatlikumad ja avatumad järgmisel festivalil. Kui millegi üle veel veidi nuriseda, siis on need ülipikad kontserdiõhtud, mis reetsid ambitsiooni haarata kõike ja suurelt, kuid praktikas viisid tihti kuulamisväsimuse ja suutmatuseni väärilise tähelepanuga nautida paljusid suurepäraseid teoseid. Pärast Ostrava kogemust saan aru, kuivõrd optimaalsed on kuulaja tajule Eesti nüüdismuusika festivalid. Siiski, vaatamata paarile tõrvatilgale, usun, et Ostrava grandioossel, mitmekesisel ja värvikal tohuvabohul on oluline koht nüüdismuusika maastikul.

 

mis on luule

tuhat tühikut

kümne tähemärgi vahel

liiga lühike

et olla tõsi

kuid samas

vale kohta

talumatult pikk

𝔚

 

𝔚-kujuline

läbiv auk minu keelel

sobib täiuslikult roostes võtme profiiliga

just tahtsin tunnistada

et ei saa mõhkugi aru Laabani luulest

kuid hammustasin keelde

ja nüüd on see lihtne tõde

luku taga

ligi pääseb

vaid juhusliku taaraautomaadi

konveierauku pistetud

𝔚-võtmega

Asümmeetriline

 

Juubelipäevik

Eesti Muusika Päevad 2025 (toimetamata)

25.04

Eesti Muusika Päevade lainele häälestumine algab minu jaoks sel aastal Eesti Nüüdismuusika Keskuse uue üritustesarja "SEEDS" ("Seemned") avakontserdil, millele järgnenud vestlusringi üheks võtmeteemaks on nüüdismuusikaga tegelemise võimaluste laiendamine. Otsitakse vastust küsimustele, kuidas rohkem kaasata nüüdismuusika tegevustesse õppurid, et tekkiksid uued koosloomise võimalused; kuidas tagada, et nüüdismuusika kontserdil oleks publikut. Need on kahtlemata olulised küsimused, kui tahame tähistada ka järgmist suurt juubelit.

Vaatepilt Eesti Heliloojate Liidu 100. juubelile pühendatud Eesti Muusika Päevade avakontserdil pilgeni täis Estonia kontserdisaalis Ukraina hümni helides õlg õla vastu seisvast igas vanuses publikust tekitab tunde, et niipea ei ole veel kontserdisaalide tühjaks voolamist karta. Ja meil on ka tunnustamist väärt nooremasse põlvkonda kuuluvaid heliloojaid – LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvib Rasmus Puuri sümfoonia ning esmakordselt väljaantava innovatsiooni eripreemia Marianna Liiki teos "Maaalused".

ERSOt juhatab täna mitmekülgne saksa dirigent Michael Wendeberg. Kontsert jätkub Eesti esimese sümfoonia ettekandega. Artur Lemba minoorsel sümfoonial on sama omadus, mis Mozarti neljakümnendal – ta ei taha minoorselt kõlada, kisub kogu aeg optimistlikuks ja helgeks. Ja meil on täna vaja seda helgust, julgust unistada ja loota. Helgemas võtmes kulgeb ka Rasmus Puuri "Kust sa kord tulid, sinna kord lähed". Kuigi heledad ja haprad kooskõlad poevad aeg-ajalt veidi hämarama materjali varju, jääb teosest tervikuna ikkagi päikseline mulje.  

Tasakaalukama ja tõsisema mõtiskluse tagasitoomine toimub kontserdi teises pooles  Märt-Matis Lille "Epiloogi" pikkade madalalt ähvardavate helide ajal. “Epiloog” läheb attacca üle katkendile Lepo Sumera balletist "Sisalik". Vaatamata tugevale kontrastile Lille teose aeglase kulgemise ja Sumera hüpnootiliselt mõjuva pidurdamatu tantsu vahel, toimib see muusikaline kooslus veenva tervikuna.

Lõplikult purustab optimismi ja kõikvõimalikkuse mulli Tatjana Kozlova-Johannese "Valgus siseneb läbi prao". Teoses otsekui eksisteeriks samaaegselt mitu erinevat ajaplaani – ühest küljest toob teos oma raskepärasuse ja süngusega mõttese tänapäeva olemise talumatust, aga miski teoses viib mõtteid ka igavikulisele, mis on kuskil sügavamal varjul. Seda igavest püüabki teos aegamisi välja valgustada. 

Kontserdi lõpetab Eino Tambergi "Avafanfaarid", mis maandab Kozlova-Johannese teose pinget. Olekski olnud raske lahkuda kontserdilt maailmavalu koormaga, mida Kozlova-Johannese teos tundlikuma kuulaja õlgadele asetab. 

26.04

"Ema, Rein Rannap on siin!" kõlab summutatult vaimustatud hüüd Arvo Pärdi keskuse õhtuvalgusest üleujutatud fuajees. Muigan, kuid minu muusikakauge kontserdikaaslane möönab, et Rannap ja Pärt on mõnele siinviibijale tõenäolised kava kõige tuttavamad heliloojad. Võimalik, et nii mõnigi publiku liige võttis teekonna Laulasmaale ette just nimelt Rannapi uudisteose pärast. Akadeemilisele nüüdismuusikale keskendunud kontserdite programmis kohtab Rannapi nime harva, kuid kahtlemata teistsugusus rikastab ning avardab ka publiku koosseisu.

Pikk, neli tundi kestev kontserdimaraton algab Liis Jürgensi soolo programmiga, millest suurema osa moodustavad varem kõlanud teosed. Tegelikult teeb see rõõmu – uudsust taga ajavas maailmas on tore, kui teos uuskasutust leiab. Sellelt kontserdilt jääb mulle kõige enam kõrva Marianna Liigi aastatetagune teos "Miniatuur", milles on nii sädelevat arpedžeerimist kõrges registris kui ka meditatiivseid meloodiakatkeid sametises bassiregistris. Nauditav on ka Lauri Jõelehe "Stella matutina" tundlik kõlamaailm. Renessanslikud kadentsid mõjuvad vabalt voolava, improvisatsioonilise materjali kontekstis suisa eksootiliselt. Kavas on ka üks esiettekanne – Alo Põldmäe fantaasia "Sireenide hommik", kus harfimängu kõrval imponeerib mulle ka Jürgensi artistlik häälekasutus.  

Peale vaheaega astuvad lavale Monika Mattiesen flöötide arsenaliga ja Michael Wendeberg, kes täna vahetab taktikepi mustade ja valgete klahvide vastu. Kõlama hakkab Toivo Tulevi uudisteos "Vahepeal lehtede hämarusest piilub olematus". Muusika on emotsionaalne ja intensiivne, nõudes mõlemalt mängijalt kiirust ja virtuoossust. Tihedalt läbipõimunud faktuuris toimub justkui teineteise, või ehk hoopis millegi tabamatu, tagaajamine. Faktuur hõreneb märkamatult, üllatades kuulajat poole sõna pealt katkeva teose lõpuga. Ka Galina Grigorjeva 25 aastat tagasi kirjutatud "Lament" altflöödile puudutab mind sügavalt, mõjudes kui tervendav ja jõudu taastav itk, mida on vaja ära itkeda, et eluga edasi minna. 

Kätte jõuab klaveriduo Kadri-Ann Sumera & Talvi Hunt järg. Nad kõlavad laval tervikliku organismina, näidates üles täiuslikku sünkroonsust, mis on eriti selgelt tajutav Lepo Sumera "Kümne kaanoni" pöörastes heliredelite keerutustes, aga ka Madli Marje Gildemanni kõnekate pausidega laetud "Ürgmetsa ulmas". Nende kahe teose puhul võlub mind ka kahe üksteisest eemale paigutatud klaveri kogu ruumi täitev stereopanoraam. On isegi natuke kahju, kui järgnevateks teosteks lükatakse klaverid tihedalt teineteise kaissu. Arvan, et nii Kuldar Singi metsikult pulbitsev "Neli kompositsiooni" kui ka Rein Rannapi energiat ja elujõudu täis "Elaan" oleks laiemast stereost võitnud. 

27.04

Täna olen Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia imelise akustikaga suures saalis, kus astub üles EMTA sinfonietta (dirigent Toomas Vavilov). Kavas on heliloomingu üliõpilaste väga eriilmelised teosed, iga töö manab esile ainulaadse kõlamaailma. Põnevamatena väärivad esiletõstmist Igor Jaćimovići ja Merilyn Jaeski teosed. 

Jaćimovići “Adriatic Fairytail” on omapärane humoorikas kollaaž, kus kõrvuti saavad sundimatult eksisteerida keelpillikvarteti lüüriline koraal ja sõjakalt kõlav täiskoosseis. Seejuures vilistab Jacimovic nüüdismuusika mainstream'i stiilikaanonitele ja läheb julgelt oma rada. Jaeski “Klaashelbed vaikuse äärel” loob omaette paralleelreaalsuse, kus domineerivad hapralt klaasjad tämbrid heakõlalisuse piirimail balanseeriva harmoonia taustal. Akustilise materjali sisse on vargsi poetatud eelsalvestatud morse kood, mis mõjub ootamatult orgaaniliselt, kõlades pigem kauge helletuse kui külma signaalina.

Üliõpilaste loomingut võiks EMPil kõlada rohkemgi kui vaid traditsiooniline sinfonietta projekt. Oma karjääri alles alustavate heliloojate looming vääriks fookusesse seadmist juba praegu, et 10-20 aasta pärast oleks põhjust järgmist suurt juubelit pidada. 

29.04

Vabamu on kontserdipaigana mul veel avastamata. Võtan ebakorrapärase kujuga saalis istet ja jälgin, kuidas akordionist Momir Novakovici selja taga vuravad mööda Kaarli puiesteed bussid. 

Kontserti avav Jug Markovici teos "Fleece Beats" sisaldab tervet arsenali eriilmelisi tremoloid ja trillereid, alates õhkõrnast, kus Novakovici sõrmede värelemine on vaevumärgatav, lõpetades ülimalt intensiivsetega. Tatjana Kozlova-Johannese "Silmapiir, aimamisi" on kui suure organismi aeglane hingamine, mida ilmestavad hillitsetud tuiklemised ja pikkamisi ilmuvad meloodia lõigud. Napp ja aeglaselt arenev materjal paneb kuulaja mõistatama, mis on see silmapiir, kuhu teos välja jõuab. Teose lõpuks jääb domineerima äärmuslik kõrge register, suubudes seejärel klapiklõbina mürasse. Aleksandr Žedeljovi uudisteos "1984" on inspireeritud George Orwelli samanimelisest romaanist ning kõrvutab leinalikke intonatsioone šostakovitšiliku sarkasmiga, andes nii edasi romaanis valitsevat nurkasurutuse tunnet.

Przybylski "Asteroeides" ajaks liitub Novakoviciga märkamatult veel 4 akordionisti: Darius Gustaitis, David-Ovid Komlev, Darja Goldberd ja Renats Vanags (Novakovici akordioniklassi õppurid), tekitades judinateni meeldiva surround-efekti. Koosmäng on läbitunnetatud ja veenev, tekitades väljaspool aega hõljumise illusiooni. Hoopis teist laadi ansamblimängu nõuab Mariliis Valkoneni "Kronostaas". Intensiivsed mikrotonaalsed lahknevused viie pilli vahel, reichilik faasinihketehnika(?) ja pulseeriv rütm panevad kontserdile võimsa punkti. Kontsert jätab tervikuna suurepärase mulje: lisaks Novakovici enda virtuoossele mängule on rõõm näha, et tema käe all on sirgumas väga võimekas akordionistide järelkasv.

02.05

Kaks päeva ei ole muusikat süvenenult kuulanud, nii et kõrvad on värsked. Arditti kvartetti ongi hea kuulata paastunud kõrvadega, seda nauditavam on elamus. 

Nina Šenki "To see a World in a Grain of Sand" algab ühe heli lahku ja kokku voolamisega, kuid arenedes muutub aina mitmekesisemaks faktuuride ja tehnikate poolest: selles on nii mikropolüfoonia õrna pitsi, nõelteravaid perkussiivseid helisid kui ka looritatud laulvust. See on tõepoolest üks salapärane ja kaunis maailm liivateras.

Helena Tulve 2004. aastal loodud "nec ros, nec pluvia..." on otsekui kuivuse antoloogia. Alguse sahinad, katkendlikkus, ülikõrge register ja vaikne dünaamika meenutab objektiivset, looduslikku kuivust. Aktsendid, kasvav intensiivsus, raevukad tremolod näitavad kuivuse vägivaldset poolt. Klaasjad libisemised ja ämblikuvõrku meenutav faktuur muudavad kuivuse kummituslikuks. Teose lõpuks tunnen, et Tulve on kuivusest kõik viimse tilgani välja pigistanud. 

Toivo Tulevi teoses "Neither This Nor the Further Shore" on samaaegselt kohal haprus ja brutaalsus, lahvatamine ja tuhmumine. Ning just see äärmuste kohtumine ja ühtesulamine muudab teose väga tundlikuks ja inimlikuks.

Helmut Lachenmanni teos "Grido" on suurepäraseks sillaks keelpillimuusika ja järgneva Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) kontserdi vahel. Kuulates valdab kummaline tunne, et Lachenmann on äärmiselt teadlik iga helisündmuse ADSR-mustrist (ilmselt ongi). Justkui tagurpidi keeratud žestid mõjuvad mulle juba poolenisti elektronmuusikana. Kontserdikaaslaselgi tekib kahtlus, kas kõik kõlanud helid on akustilise päritoluga. 

EMA kontserdile imbun kogemata sisse pool tundi liiga vara ja pealegi veel valest uksest, sattudes otse hämarasse saali proovimelu keskmesse. Taavi Kerikmäe sõrmitseb klavikordi, Doris Hallmägi laulab Tormist, sekka kõlavad põnevad elektroonilised helid. Taban end mõttelt, et proovimüstikasse sukelduda on mõnikord isegi huvitavam, kui viimistletud kontserti kuulata. Aga ei, hilisõhtune kontsert nõrgalt valgustatud võlvitud saalis on omaette elamus.

Kontserdi avab Malle Maltise uudisteos "Noise Cancellation Failure", mis peegeldab müüti sireenidest, kes põhjustavad laevahukku. Tuttav motiiv on teoses lahendatud pisut humoorikas võtmes, Ryan Adamsi kehastatud kergemeelne madrus toob nii mõnelgi korral naeratuse näole. Siiski tekib kummaline dissonants traagilise lõpu, humoorika näitemängu ja äärmiselt hästi komponeeritud kauni muusika vahel. Samuti saabub loo lõpp minu jaoks liiga äkki. Olen valmis ootamatuteks süžeekeerdkäikudeks, võib-olla isegi üle noatera pääsemiseks, kuid juba kõlab tormiline aplaus. Tundub, et see teos oleks väärinud palju pikemat eetriaega. 

Järgneb teinegi esiettekanne – Kristi Alliku "Unde", mille kandlelaadsed tämbrid ja rahvalaulu motiivid resoneerivad väga hästi Veljo Tormise loominguga, mida EMA on suure austuse ja hoolega elektroonilistele instrumentidele seadnud. Tõeline hõrgutis on ka "Hõljuv pööre", mille on komponeerinud Kris Kuldkepp. Teos ühendab omavahel klavikordi helide habrast maailma ja üsna arhailise kõlaga sünteesitud heli. Minule mõjub see teos ajaloona ajaloo sees. 

Lisaks helidele väärib äramärkimist ka kontserdi visuaalne pool – laval on tohutu, otsekui 60ndate ulmefilmist pärit analoogseadmete rivi. Kontsert tervikuna on maagiline elamus. 

03.05

Klassikaraadio esimesse stuudiosse sisenedes pean rõõmustama – saan endale viimase vaba istekoha. Monitoridest kõlab ilmaennustus ja Tallinna Kammerorkester on juba laval kohad sisse võtnud, kuid ukse taga on veel kuulajate saba ja toole tuuakse juurde. Õnneks dirigent Valle-Rasmus Rootsi ja klaverisolist Tähe-Lee Liivi sisenemise ajaks on kõik kuulajad siiski saali ära mahutatud.

Marianna Liigi uudisteose "Lahtirullumine" algab Liivi sõrmede all klaveri kõrges registris ühe noodi kordusena, millele pikkamisi lisanduvad keelpillide kõrged sagedused, moodustades udulaadse faktuuri. Teose register aina laieneb ning varsti meenutab keelpillide materjal krobelise pealispinnaga monoliitseid helilahmakaid. Võimsate keelpillide taustal kord helgib eredalt, kord kumiseb ähvardavalt klaveri virtuoosne partii. Pinge kasv ja kahanemine on täpselt doseeritud ja äkki on  kogu lai laotus meie ees lahti rullitud.

Kristjan Kõrveri teose "Sõnatute õhkamistega" ajal leian end justkui kaleidoskoopi vaadates – iga taktikepi viipega ilmub kuuldevälja uus muster, uus miniatuurne maailm. Kaleidoskoobi pisikesi kunstiteoseid võib olla lõputu hulk, kuid siiski saavad nad kõik alguse ühest ja samast algosakeste komplektist. Ka Kõrveri teos on vaatamata pidevale vaheldusele tajutav ühe keeruka ülesehitusega tervikuna.

Lavale jõuab Marcel Johannes Kits ja esimeste sekundite jooksul mõistan, et ei taha Lauri Jõelehe tšellokontserti mõttes analüüsida. Tahan lihtsalt olla hetkes ja nautida helide voolamist, kauneid arhailise hõnguga harmooniaid, tšello tämbrit ja tšellisti meisterlikku mängu, mis on kõige nauditavam just kahes orkestrita osas, tuues kohati mõttesse sajanditetagust lautomuusikat. Teos puudutab nii, et jään sõnatuks. 

Lepo Sumera "Symphōnē" on kontserdile heaks punktiks, andes kavale tasakaalustatud sümmeetrilise ilme. Kui sellele kontserdile üldse midagi ette heita, siis seda, et stuudio akustika on liiga kuiv, eriti on seda tunda just Kõrveri perkussiivsemat laadi teoses. Unistan sama kava kuulamisest Mustpeade Maja avaras saalis. Kontserdi uudisteosed on niivõrd meisterlikud, et nende taasettekanded on äärmiselt tõenäolised. Ja kullavaramusse kuuluvat Sumera "Symphōnē't" mängitakse niikuinii.  

04.05

Vokaalansambli “Vicentino Singers” programm algab Helena Tulve müstilise ja kauni teosega "You and I", mis kõlab hingestatult ja täpselt paraja vaoshoitud kirglikkusega. Lauljaid tuleb kiita ka Sebastian Dumitrescu madrigalide keerukate mikrotonaalsete harmooniate veenva esituse ning mitmekesiste tehnikate artistliku kasutamise eest Tze Yeung Ho teoses "Intermezzi".

Vokaalansambli mitmekülgsuse uut tahku kuulen Liina Sumera uudisteoses "L'infinito", mis rabab põnevate harmooniapööretega ning üliaeglase, otsekui jäätuva kulgemisega. Ka Sumera kasutab oma teoses huvitavaid vokaaltehnikaid, nt. hääle summutamist laulja suu ees olevate kätega, mis annab hästi edasi Giacomo Leopardi tekstis valitseva hääletu vaatlemise meeleolu. Galina Grigorjeva "Siuaama amiakkui" võlub nii oma karge rahu kui ka eksootiliselt kõlava grööni keelega.

Postscriptum

Vicentino Singers'i kontserdile järgneb küll festivali lõpupidu, kuid tulemas on veel postscriptum Liisa Hõbepappeli kammerooperi "Põrmuline" näol. Ja tihtipeale öeldakse just postscriptumis ära kõige olulisem mõte, miski, mis jääb kummitama ega kannata järgmise kirja (või festivalini) oodata.

Tänavune EMP oli juubelihõnguliselt teistsugune, tuues kokku tänapäeva ja enam kui sajandipikkuse  ajaloo. Milline tuleb järgmine festival? Kas suudetakse hoida nii tohutut publiku arvu nagu tänavu? Kas kõlab rohkem ka alles oma teed alustavate heliloojate teoseid? 

Parimat lootes

Viktoria Grahv

Salat

mu taldrikul ilutseb

formaalne salatileht
andes signaali et toit on tervislik
või igatahes söödav
noh vähemasti mitte väga mürgine

vastaslauas paitüdrukuliku
välimusega noored naised
pritsivad rafineeritult mürki
kellegi kolmanda pihta
ise sama petlikud
kui minu salatiparoodia