Argipäeva veidrused

Usaldus

Kus ristuvad me tänased usaldusjooned?

juurdlen iga kord uuesti

Lähedushetked vahelduvad 

võõraksjäämisega neil päevil, 

kui sa ise aitad mul mu maski ette panna,

samal ajal ennast mulle veidi rohkem paotades.

Loeme vahemärkuseid,

vaikust vaikuses.

Usaldus ei ole lõputult tõusev sirge,

see on kõver, mis lookleb läbi paotuste ja sulgumiste

ja ei joondu kunagi otseks.

Iga kord paneb kumbki meist

oma punkti kõvera kulgemisteel,

punkti vahemärkuste jadas, punkti vaikuste keskel.

Koduigatsuspäev

Teesõõm - parim hetk üle pika aja.

Olen väärt seda sõõmu, 

sest on koduigatsuspäev.

Koos kõigi vihmadega surusin akendele oma nägu,

koos kõigi lumedega luusisin kaua

tabalukkude taguses unes.

Sel koduigatsuspäeval

leidsin lõhnava võtmekimbu.

Nüüd on lapsekingades jalad 

rännus

teehõngu saatel

oma teekonna alguse poole.

Sulesilmad

 

Sule silmad!

rangete ripsmete kaudu

laugedele maalitud väravasse

avasüli 

sulesilmades

kaks raamitud udusulge

langevad oma vinesse

Mu ingel

Nii kaunis:

hakkab juba kolletuma sügisene järv.

Need peegeldused veel ja lahkuv linnuparv on muusika.

Näe, linnusuled vaiksel metsateel -

ei linnud siia enam pesa tee.

Nad lahkuvad.

Ma muud ei teeks kui korjaks vahtralehti

ja ahelaiks sul punuks hapraid ehteid.

Mu ingel, anna oma tiivad mulle

ja ära mine lindudega teele.

Nii kaunis:

valgeis köidikuis on järv

ja ahel - hõõguv pärg - su inglipeas on kuhtunud.

Hell lumi katab hapraid sügisehteid.

Nüüd lennuvõimetuna talve jääd,

sest vaata - need lumehanged on su inglitiivast tehtud. 

Tükk taevast

 

tükk taevast kahe luitunud kardina vahel

hall tuhm

haav tumedas pilves

projetseerudes paotatud huultele

huulelünk silmadelüngaks

silmadelünk südamelüngaks

südamelünk peegelduseks kahe kardinaräbala vahele

tuhmilt kahe mustava vahele

valgelt kahe huule vahele

ringiratast suult silmadesse

silmadelt südamesse

kui murduks projektsioon

sulguks kardinad taevahaav valust paotatud suu

Võhik linnaruumist

Asudes mõtlema küsimuse üle, milline Tallinna kultuuriehitis oma keskkonda ei sobi, avastasin kõigepealt selle, kui geograafiliselt piiratud on minu enda kultuurielu: see on koondunud valdavalt südalinna (EMTA, Estonia, vanalinnas asuvad kammersaalid) või boheemlaslikku Põhja-Tallinnasse (Telliskivi, Noblessneri piirkond jne). Ja pean rõõmuga tõdema, et ükski külastatavatest kultuurirajatistest ei riiva minu maitset nii suurel määral, et tekkiks soov kajastada seda oma essees. Iseasi on muidugi kavandatava Estonia juurdeehitisega. Siin olen kategooriline - ükskõik mis kujul, on juurdeehitis meie kultuurielu pühapaigale täiesti sobimatu. Loomulikult vajab Estonia suuremaid ruume. Ideaalvariandis võiks need asuda praeguse (täiesti tarbetu) Solarise keskuse kohal, aga see rong on kahjuks läinud.

Siinkohal võiks mu essee lõppeda, aga siiski tooksin veel välja mõned mõtted Tallinna linnaruumi koha.

Ükski hoone ei tohi olla kõrgem kui Oleviste; 

Kõige rohkem rikuvad Tallinna üldpilti haledad kõrghooned. Pilvelõhkuja on üks ilmsemaid suurushullustuse väljendusi. Nende maitsetute klaaskastide ülesandeks oleks justkui näidata ülejäänud maailmale, et Eesti on ka nüüd jõudnud tsiviliseeritud riikide sekka. Kahjuks on nende fantaasiavaeste kõrghoonete mõju ristivastupidine, need näevad välja naeruväärsed ja kasinad. Inimväärikuse ja kultuurieripära säilimise nimel oleks Tallinn võinud jääda põhimõtte juurde, et ükski hoone ei tohi olla Oleviste kirikust kõrgem.

varemed - kunstnikele!;

Järgmiseks pinnuks mu silmis on miljööväärtuslikes piirkondades toimuv. Kahjuks tõmbavad miljööväärtused ligi hulgaliselt neid väärtusi mitteväärtustavaid kinnisvaraarendajaid. Igat pisematki maalapikest üritatakse võimalikult paksult ära hoonestada, vähe sellest, kinnisvaraarendajad varitsevad tühjalt seisvaid hooneid, et need võimalikult ruttu maatasa teha ja paari nädalaga ilmetu kast asemele püstitada. 

Kinnisvaraarendajate sekka juhtub ka mõni "kogukonna vajadustest hooliv" inimene: juhtusin feisbuukis nägema küsitlust, kuidas tuleks hoonestada miljööväärtuslikke piirkondi. Valida sai kolme vastusevariandi vahel: a) moodsad elumajad, b) eestiaegset puitarhitektuuri matkivaid maju, c) midagi nende kahe vahepealset. Varemete rahulejätmist ja vabade maalapikeste säilitamist vastusevariantide seas ei olnud. 

Jean Baudrillard´i esseest jäi mul silma anti-linna mõiste, mis seostub hävinguga. Häving iseenesest ei ole negatiivne nähtus, vaid võimalus uuekssaamiseks. Aga minu meelest on oluline, et uue kihi pealekasv oleks loomulik ja sujuv, vanal hoonel peab andma võimaluse läbida väärikalt ja kasulikult ka vareme staadium. Vaid fantaasiavaene inimene ei taju varemete võlu. Varemed on loodud kunstihingedele hulkumiseks, ideede ammutamiseks ja nende teostamiseks. Seega on minu meelest oluline, et miljööväärtuslikes piirkondades (ja ka mujal) säiliksid vaikselt hääbuvad varemed ja salapärased, prerafaeliitliku hõnguga rohelised tühermaad.

inimlikud elupaigad - rahvale!

Olukord, kus ühtegi uut hoonet ei püstitata, on mõistagi puhas utoopia. Aga uue hoone püstitamisel tuleks iga hinna eest vältida ilmetust, isikupäratust, ideaalselt sirgeid jooni, steriilseid siledaid pindu. Tänapäeval kõlab üha aktuaalsemalt Friedensreich Hundertwasseri 1967. aastal peetud alasti kõnes esitatud mõte: "Me elame kriminaalsetes hoonetes, mis on ehitatud kriminaalidest arhitektide poolt", sest paraku on suurem osa praegu ehitatavatest elumajadest justnimelt ilmetud ja igavad tüüpprojektid. Hundertwasser esitab ühe ideaalmudelina seda, et iga inimene "ehitaks oma lossi ise". Mil määral on oma lossi ehitus tänapäeval võimalik? Inimliku elukeskkonna loomisel saab alustada õige vähesest, olgu see väike lillepeenar oma maja ees või maaliline graffiti lagedal seinal.

Vastuolude register

 

Sulle kallid kooskõlatud linnud -

minule lindudeta kooskõlad,

su silmapiiril on silmatud piirid -

minu omal piiratud silmad,

Sina oled unenägija,

mina unetu nähtus.

Need on me ületamatud vastuolud,

kuid vastu igasuguseid ootusi me oleme.

Kраски

 

Мне нравится, как они смешиваются,

разливаются и сливаются снова -

краски жизни на моём лице.