Asudes mõtlema küsimuse üle, milline Tallinna kultuuriehitis oma keskkonda ei sobi, avastasin kõigepealt selle, kui geograafiliselt piiratud on minu enda kultuurielu: see on koondunud valdavalt südalinna (EMTA, Estonia, vanalinnas asuvad kammersaalid) või boheemlaslikku Põhja-Tallinnasse (Telliskivi, Noblessneri piirkond jne). Ja pean rõõmuga tõdema, et ükski külastatavatest kultuurirajatistest ei riiva minu maitset nii suurel määral, et tekkiks soov kajastada seda oma essees. Iseasi on muidugi kavandatava Estonia juurdeehitisega. Siin olen kategooriline - ükskõik mis kujul, on juurdeehitis meie kultuurielu pühapaigale täiesti sobimatu. Loomulikult vajab Estonia suuremaid ruume. Ideaalvariandis võiks need asuda praeguse (täiesti tarbetu) Solarise keskuse kohal, aga see rong on kahjuks läinud.
Siinkohal võiks mu essee lõppeda, aga siiski tooksin veel välja mõned mõtted Tallinna linnaruumi koha.
Ükski hoone ei tohi olla kõrgem kui Oleviste;
Kõige rohkem rikuvad Tallinna üldpilti haledad kõrghooned. Pilvelõhkuja on üks ilmsemaid suurushullustuse väljendusi. Nende maitsetute klaaskastide ülesandeks oleks justkui näidata ülejäänud maailmale, et Eesti on ka nüüd jõudnud tsiviliseeritud riikide sekka. Kahjuks on nende fantaasiavaeste kõrghoonete mõju ristivastupidine, need näevad välja naeruväärsed ja kasinad. Inimväärikuse ja kultuurieripära säilimise nimel oleks Tallinn võinud jääda põhimõtte juurde, et ükski hoone ei tohi olla Oleviste kirikust kõrgem.
varemed - kunstnikele!;
Järgmiseks pinnuks mu silmis on miljööväärtuslikes piirkondades toimuv. Kahjuks tõmbavad miljööväärtused ligi hulgaliselt neid väärtusi mitteväärtustavaid kinnisvaraarendajaid. Igat pisematki maalapikest üritatakse võimalikult paksult ära hoonestada, vähe sellest, kinnisvaraarendajad varitsevad tühjalt seisvaid hooneid, et need võimalikult ruttu maatasa teha ja paari nädalaga ilmetu kast asemele püstitada.
Kinnisvaraarendajate sekka juhtub ka mõni "kogukonna vajadustest hooliv" inimene: juhtusin feisbuukis nägema küsitlust, kuidas tuleks hoonestada miljööväärtuslikke piirkondi. Valida sai kolme vastusevariandi vahel: a) moodsad elumajad, b) eestiaegset puitarhitektuuri matkivaid maju, c) midagi nende kahe vahepealset. Varemete rahulejätmist ja vabade maalapikeste säilitamist vastusevariantide seas ei olnud.
Jean Baudrillard´i esseest jäi mul silma anti-linna mõiste, mis seostub hävinguga. Häving iseenesest ei ole negatiivne nähtus, vaid võimalus uuekssaamiseks. Aga minu meelest on oluline, et uue kihi pealekasv oleks loomulik ja sujuv, vanal hoonel peab andma võimaluse läbida väärikalt ja kasulikult ka vareme staadium. Vaid fantaasiavaene inimene ei taju varemete võlu. Varemed on loodud kunstihingedele hulkumiseks, ideede ammutamiseks ja nende teostamiseks. Seega on minu meelest oluline, et miljööväärtuslikes piirkondades (ja ka mujal) säiliksid vaikselt hääbuvad varemed ja salapärased, prerafaeliitliku hõnguga rohelised tühermaad.
inimlikud elupaigad - rahvale!
Olukord, kus ühtegi uut hoonet ei püstitata, on mõistagi puhas utoopia. Aga uue hoone püstitamisel tuleks iga hinna eest vältida ilmetust, isikupäratust, ideaalselt sirgeid jooni, steriilseid siledaid pindu. Tänapäeval kõlab üha aktuaalsemalt Friedensreich Hundertwasseri 1967. aastal peetud alasti kõnes esitatud mõte: "Me elame kriminaalsetes hoonetes, mis on ehitatud kriminaalidest arhitektide poolt", sest paraku on suurem osa praegu ehitatavatest elumajadest justnimelt ilmetud ja igavad tüüpprojektid. Hundertwasser esitab ühe ideaalmudelina seda, et iga inimene "ehitaks oma lossi ise". Mil määral on oma lossi ehitus tänapäeval võimalik? Inimliku elukeskkonna loomisel saab alustada õige vähesest, olgu see väike lillepeenar oma maja ees või maaliline graffiti lagedal seinal.
