On

Mina - on

Kas on?

Kas on mina

või see?

See on mina.

On mina,

kuid on ka mitte mina.

On ka mitte.

Mina mitte.

Või?

Есть

Я есть.

Но есть ли?

Я ли есть

или это?

Это я есть.

Есть я,

но есть и это не я.

Есть и не.

Я не.

Или?

Rõõmud

rõõmudega on see mure, et need on kaduvad 

minu omad kaovad näiteks pidevalt ära

ja siis ma otsin 

voodi alt

lauasahtlist

raamatukogust

ja vahel isegi guugeldan

aga ei leia üles

Sõnad

Kas sõnad on kargud või tiivad? 

kas vara millest liigvähe hooliti?

või vastikult armsad üleannetud loomad

kes suust välja pudenedes

laiali veerevad?

Kas silmad on kaevud või tähed?

või kaitsetornide suletud väravad?

või sügavad vallikraavid tornide ümber?

Sõnad silmadesse

kui vallikraavidesse pillutud vara

kui väravatele koputavad väiksed elajad

kes armsalt nuruvad sisselaskmist

Ära sa ainult lase!

Karkudega kõndides ei jõua tähtedeni

ja laiad tiivad segavad kaevudesse laskumist

kõik on valesti ühendatud

valesti ühinenud

lühised ja lüngad

ei lase sõnu silmadesse

ja pilku suusse

Mu sõnad

mu armsad ja üleannetud

mu julmad

mu käskivad ja anuvad

kelle silmadesse 

te kuulute?

Ilunautleja

 

Mu silmad klammerduvad ilusate nägude külge

ja katsuvad ripsmetega kui kombitsatega

põsesarnu, huulejoont ja -kumerusi,

lauba kaldenurka, 

nina sirgust, 

kulmukaart,

juuksepiiri

ja sasivad

juuksesalke.

Kõige raskem on tavaliselt silmavärvi süüvida,

selleks peab kombits õrnalt kuid kindlalt

iirisest läbi tungima

ja koguma

värviproovi.

Alles siis tajun tervenisti 

näo piltiludust, särasilmsust, 

lumivalgust, palgepunasust.

Ent liiga vähesed 

lasevad mul 

oma 

iirisesse 

tungida.

(Huddersfield 20.11.22)

Õed

Kõik me oleme õed:

suured õed, õeraasud ja õetirtsud

lihased õed, poolõed, 

kogunisti kolmveerandõed

ja kõigest veerandõed.

Jõena õõtsuv

õelik side 

on püsivalt muutlik tõde 

igaüks meist on ju kõigi ülejäänute õde -

valmis kõrri kargama.

Me kõik

pidevas õrnas sõjas -

salalikud ja

imalad õied,

õelad

õed.

(Huddersfield 20.11.22)

Seinatagune

 

pole und

seina taga üks veider kuju

peab üksinda pidu

korgib lahti šampanja

ja valab pudeli pärlendavat sisu

läikivvalgesse vanni

seinatagune kuju

sukeldub ekstravagantses kostüümis

otse vahuse joogi põhja

ja lebab vagusi tüünelt

loen hetki ja minuteid

ja tunde ja lambaid

pidades hinge kinni

ja mõtlen, kui palju lambaid

kulub

enne kui kuju

tõuseb vahu alt pinnale

uinun 

taibates

see polnud sein

vaid peegel

Kaugjuhitud iseseisvus

Oli see vast tore aeg -

kaugjuhitud iseseisvus

kirjalike keeldude ja käskudega,

kasutusjuhendite ja eneseabiraamatutega.

E-kirjad, telefonikõned,

täpselt mõõdetud sammude arv,

ruutmeetrihind ja hiireklikide kaugused -

tulid ja läksid.

Nüüd on käes kauaoodatud juhtmevabadus -

käed sõnaosavalt taskus

ja kübar pidevast moduleerimisest viltu.

Nädalapäevad

Mu nädalapäevad ei riimu omavahel hästi:

Ǝƨmɐƨqäǝv - ahmin sisse juhusliku mööduja sigaretisuitsu (mõnus!)

ꓕǝᴉsᴉdäǝʌ - kultuurišokk haridusmaastikul

ʌǝäbɐwloK - ilmateadete meinstriimist mõjutamata taevasina

Иǝlſɒqäǝv - veganite kalanaljad

ǝpǝǝꓤ - kuidas kõlab sämplitud ja kvanditud luule?

ꓶɐndäǝʌ - pooletunnine ootamine Vabaka trammipeatuses

Pühaqäǝv - õnneks pannkoogid moosiga!

Riimi puudumine on palju maitsvam, kui esialgu arvasin...

Ǝƨmɒƨqäǝv Tǝiƨiqäǝv ꓘolmɒqäǝv Иǝlįɒqäǝv Яǝǝbǝ ⅃ɒυqäǝv ꟼüʜɒqäǝv

Ǝsɯɐsdäǝʌ ꓕǝᴉsᴉdäǝʌ ꓘoๅɯɐdäǝʌ Nǝๅſɐdäǝʌ ꓤǝǝpǝ ꓶɐndäǝʌ ꓒüɥɐdäǝʌ

Eƨwɑƨbäԍʌ ꓕԍᴉƨᴉbäԍʌ Koɼwɑbäԍʌ Иԍɼๅɑbäԍʌ ʁԍԍqԍ Γɑnbäԍʌ büμɑbäԍʌ

Septembrivärske

Septembrivärske ootamine silmades

ja tiibadesahin märjas õhus

kaitseinglina kurnatult uinun

vihmajugade valusad praod keset kõhtu.

Mul polegi midagi kaitseingliks olemise vastu

ma enam ei kõhkle,

lihtsalt kogu see raskus korraga niriseb

kõhupragudest õhtusse, külma õhku.

Ma adun - see pole mängult,

nüüd päriselt hoian ja kaitsen mahavoolanud vihma.

Vahel vaid ärajoodult õndsana änglen,

kaitseloitsude vaev vihmakildudeks murdunud kõhus. 

Luulekogu "Une-eelne"

 

Praha päevik 24.06-04.07.2022

   

***

Lähedalolekud vilguvad kiiresti mööda,

kaugused püsivad mägedena paigal.

Kiires liikumises näib elu

liiga tavaliste dekoratsioonidega filmina.

Filmilint katkeb sootuks, kui kaadrisse ilmub

hallrohekas väsinud jõgi.

Hüvasti, Pegnitzi nire -

mind ootab ees ülev Vltava.

***

Hullunud tuvid saadavad oma kudrutusi taevale. 

Taevamosaiik mõraneb hõbedaselt

ning taevas kudrutab vastu,

aga tumedalt, ähvardavalt.

Süttivad valgused,

avanevad aknad,

imestavad silmad,

nähes nii tihedalt hõbedasi mõrasid enda ees.

Imetlevad karjed jäljendavad taeva kudrutamist

ning taevas kudrutab veelgi,

aga tumedalt, ähvardavalt.

Mu öö tuleb unetu...

Valgused kustuvad,

aknad ja silmad sulguvad,

hõbeniidid lõhestavad taevamosaiiki aina harvemini,

ning taevas jääb vaiksemaks ja kaugemaks.

Ainult hullunud tuvid kudrutavad endistviisi hommikutaeva poole.

***

Ma valvan aeda, 

mille väravad on pärani lahti

sest ma ei tohi neid hetkekski sulgeda.

Ma ei tohi ega taha kedagi sisse lasta,

aga ma ei või kedagi välja ajada.

Iga siseneja lööb mulle haava,

mida ei ravi 

ükski aias kasvavatest taimedest.

Mu eksistentsi küsimus -

kuidas üksindust ainult endale hoida.

***

Eile märkasin Kafka 

pea läheduses kohta,

kus müüakse ilmatult

palju kneedli sorte.

Mõtlesin,

et kutsuks Kafkat

õige kneedleid sööma,

aga lähenedes märkasin,

et Kafka nina on viltu,

suu kuklas

ja kõrvades puuduvad tükid - 

kas nii algabki metamorfoos?

***

Siseneme samasse hoonesse erinevate uste kaudu

ja meiega kaasatulevad õhuvoolud

loovad kahte paralleelset reaalsust.

Liikudes vaevaliselt 

elastsete seintega kapslite sees

kasvatame kombitsaid et tajuda teineteise maailma.

Kuid lähenevad rongid

viivad meid siiski vastassuundadesse.

Voolujooneline

Ma pean lihvima,

pean siluma ja vaagima

pean tasandama ja ümaraks tegema nurgad.

Mahendan peas, pehmendan paberil, vormin käte vahel -

siin on ümar ja voolujooneline unenägu.

Turvatunne

Me ei ole ametlikult tülis,

aga tülid ei olegi reeglina ametlikud.

Lihtsalt rebisin turvaelemendid küljest

ja lahkusin vargsi

omaenese turvatundesse. 

Vaikus

Vajan

vaikuse veetlust ja valu

Vaikin 

väsimatult vaimukalt väärikalt 

valjult

Ei palu vabandust et vaikin

Vaikin

ja nii

ma ei varja midagi ega valeta

Sul on selgroogu

 

Sul on selgroogu

ja selgrool on valged tiivad

mu joomakoomas ingel

Argipäeva veidrused

Usaldus

Kus ristuvad me tänased usaldusjooned?

juurdlen iga kord uuesti

Lähedushetked vahelduvad 

võõraksjäämisega neil päevil, 

kui sa ise aitad mul mu maski ette panna,

samal ajal ennast mulle veidi rohkem paotades.

Loeme vahemärkuseid,

vaikust vaikuses.

Usaldus ei ole lõputult tõusev sirge,

see on kõver, mis lookleb läbi paotuste ja sulgumiste

ja ei joondu kunagi otseks.

Iga kord paneb kumbki meist

oma punkti kõvera kulgemisteel,

punkti vahemärkuste jadas, punkti vaikuste keskel.

Koduigatsuspäev

Teesõõm - parim hetk üle pika aja.

Olen väärt seda sõõmu, 

sest on koduigatsuspäev.

Koos kõigi vihmadega surusin akendele oma nägu,

koos kõigi lumedega luusisin kaua

tabalukkude taguses unes.

Sel koduigatsuspäeval

leidsin lõhnava võtmekimbu.

Nüüd on lapsekingades jalad 

rännus

teehõngu saatel

oma teekonna alguse poole.

Sulesilmad

 

Sule silmad!

rangete ripsmete kaudu

laugedele maalitud väravasse

avasüli 

sulesilmades

kaks raamitud udusulge

langevad oma vinesse

Mu ingel

Nii kaunis:

hakkab juba kolletuma sügisene järv.

Need peegeldused veel ja lahkuv linnuparv on muusika.

Näe, linnusuled vaiksel metsateel -

ei linnud siia enam pesa tee.

Nad lahkuvad.

Ma muud ei teeks kui korjaks vahtralehti

ja ahelaiks sul punuks hapraid ehteid.

Mu ingel, anna oma tiivad mulle

ja ära mine lindudega teele.

Nii kaunis:

valgeis köidikuis on järv

ja ahel - hõõguv pärg - su inglipeas on kuhtunud.

Hell lumi katab hapraid sügisehteid.

Nüüd lennuvõimetuna talve jääd,

sest vaata - need lumehanged on su inglitiivast tehtud. 

Tükk taevast

 

tükk taevast kahe luitunud kardina vahel

hall tuhm

haav tumedas pilves

projetseerudes paotatud huultele

huulelünk silmadelüngaks

silmadelünk südamelüngaks

südamelünk peegelduseks kahe kardinaräbala vahele

tuhmilt kahe mustava vahele

valgelt kahe huule vahele

ringiratast suult silmadesse

silmadelt südamesse

kui murduks projektsioon

sulguks kardinad taevahaav valust paotatud suu

Võhik linnaruumist

Asudes mõtlema küsimuse üle, milline Tallinna kultuuriehitis oma keskkonda ei sobi, avastasin kõigepealt selle, kui geograafiliselt piiratud on minu enda kultuurielu: see on koondunud valdavalt südalinna (EMTA, Estonia, vanalinnas asuvad kammersaalid) või boheemlaslikku Põhja-Tallinnasse (Telliskivi, Noblessneri piirkond jne). Ja pean rõõmuga tõdema, et ükski külastatavatest kultuurirajatistest ei riiva minu maitset nii suurel määral, et tekkiks soov kajastada seda oma essees. Iseasi on muidugi kavandatava Estonia juurdeehitisega. Siin olen kategooriline - ükskõik mis kujul, on juurdeehitis meie kultuurielu pühapaigale täiesti sobimatu. Loomulikult vajab Estonia suuremaid ruume. Ideaalvariandis võiks need asuda praeguse (täiesti tarbetu) Solarise keskuse kohal, aga see rong on kahjuks läinud.

Siinkohal võiks mu essee lõppeda, aga siiski tooksin veel välja mõned mõtted Tallinna linnaruumi koha.

Ükski hoone ei tohi olla kõrgem kui Oleviste; 

Kõige rohkem rikuvad Tallinna üldpilti haledad kõrghooned. Pilvelõhkuja on üks ilmsemaid suurushullustuse väljendusi. Nende maitsetute klaaskastide ülesandeks oleks justkui näidata ülejäänud maailmale, et Eesti on ka nüüd jõudnud tsiviliseeritud riikide sekka. Kahjuks on nende fantaasiavaeste kõrghoonete mõju ristivastupidine, need näevad välja naeruväärsed ja kasinad. Inimväärikuse ja kultuurieripära säilimise nimel oleks Tallinn võinud jääda põhimõtte juurde, et ükski hoone ei tohi olla Oleviste kirikust kõrgem.

varemed - kunstnikele!;

Järgmiseks pinnuks mu silmis on miljööväärtuslikes piirkondades toimuv. Kahjuks tõmbavad miljööväärtused ligi hulgaliselt neid väärtusi mitteväärtustavaid kinnisvaraarendajaid. Igat pisematki maalapikest üritatakse võimalikult paksult ära hoonestada, vähe sellest, kinnisvaraarendajad varitsevad tühjalt seisvaid hooneid, et need võimalikult ruttu maatasa teha ja paari nädalaga ilmetu kast asemele püstitada. 

Kinnisvaraarendajate sekka juhtub ka mõni "kogukonna vajadustest hooliv" inimene: juhtusin feisbuukis nägema küsitlust, kuidas tuleks hoonestada miljööväärtuslikke piirkondi. Valida sai kolme vastusevariandi vahel: a) moodsad elumajad, b) eestiaegset puitarhitektuuri matkivaid maju, c) midagi nende kahe vahepealset. Varemete rahulejätmist ja vabade maalapikeste säilitamist vastusevariantide seas ei olnud. 

Jean Baudrillard´i esseest jäi mul silma anti-linna mõiste, mis seostub hävinguga. Häving iseenesest ei ole negatiivne nähtus, vaid võimalus uuekssaamiseks. Aga minu meelest on oluline, et uue kihi pealekasv oleks loomulik ja sujuv, vanal hoonel peab andma võimaluse läbida väärikalt ja kasulikult ka vareme staadium. Vaid fantaasiavaene inimene ei taju varemete võlu. Varemed on loodud kunstihingedele hulkumiseks, ideede ammutamiseks ja nende teostamiseks. Seega on minu meelest oluline, et miljööväärtuslikes piirkondades (ja ka mujal) säiliksid vaikselt hääbuvad varemed ja salapärased, prerafaeliitliku hõnguga rohelised tühermaad.

inimlikud elupaigad - rahvale!

Olukord, kus ühtegi uut hoonet ei püstitata, on mõistagi puhas utoopia. Aga uue hoone püstitamisel tuleks iga hinna eest vältida ilmetust, isikupäratust, ideaalselt sirgeid jooni, steriilseid siledaid pindu. Tänapäeval kõlab üha aktuaalsemalt Friedensreich Hundertwasseri 1967. aastal peetud alasti kõnes esitatud mõte: "Me elame kriminaalsetes hoonetes, mis on ehitatud kriminaalidest arhitektide poolt", sest paraku on suurem osa praegu ehitatavatest elumajadest justnimelt ilmetud ja igavad tüüpprojektid. Hundertwasser esitab ühe ideaalmudelina seda, et iga inimene "ehitaks oma lossi ise". Mil määral on oma lossi ehitus tänapäeval võimalik? Inimliku elukeskkonna loomisel saab alustada õige vähesest, olgu see väike lillepeenar oma maja ees või maaliline graffiti lagedal seinal.

Чёрное и красное

Нелегко погасить цветок, но можно,

зная формулу чёрного огня,

cмешав всё злое в разбитом стакане

и выливая медленной липкой струёй

на красный огонь нежного лепестка.

Красное пламя, сливаясь с чёрным пламенем,

не может не стонать и не трепетать.

Оно дрожит в коварных обьятьях,

хочет противится,

но всё-же не может устоять.

Чёрные прожилки и подтёки 

разветвляются венами

на красном огне лепестков.

Pеки лижут пламенным языком

и всё сильнее размывают границы 

бессильно поддающихся берегов.

Чёрные частицы вторгаются

в бессильно иссякающий алый поток,

Красный испаряется, 

воцаряется чёрный

тёмная жижа смыкается,

вбирая в себя погасший цветок.

(2004)

Vastuolude register

 

Sulle kallid kooskõlatud linnud -

minule lindudeta kooskõlad,

su silmapiiril on silmatud piirid -

minu omal piiratud silmad,

Sina oled unenägija,

mina unetu nähtus.

Need on me ületamatud vastuolud,

kuid vastu igasuguseid ootusi me oleme.

Kраски

 

Мне нравится, как они смешиваются,

разливаются и сливаются снова -

краски жизни на моём лице.

Vihm ja tema vari

 

Vihmal ja tema varjul on keerukad suhted.

Vihm tahaks vabalt sadada,

aga vari aina käib vihma kannul

ja lämmatab igat tilka,

mida vihm püüab maha poetada.

Nimed

mul on kaks nime

aga kumbki pole minu oma

üks on vanemate pandud

teine mehelt laenuks saadud

kuidas ma peaksin iseennast hüüdma

kui eksin oma unenäos ära

Voolude kustuvad jäljed

Voolude kustuvad jäljed

su une-eelsuse mõrades

veel juures kuid juba lahkumas

veel lahkumata

Su looriäär üle läve

unevaakum valmistub neelama

videvikku

kuid voodiservalt 

ei ole su varvaste jäljed veel jäädavalt 

maha voolanud

Viktoria Grahv · Une-eelne (kahele prepareeritud klaverile 2018)