Septembrivärske ootamine silmades
ja tiibadesahin märjas õhus
kaitseinglina kurnatult uinun
vihmajugade valusad praod keset kõhtu.
Mul polegi midagi kaitseingliks olemise vastu
ma enam ei kõhkle,
lihtsalt kogu see raskus korraga niriseb
kõhupragudest õhtusse, külma õhku.
Ma adun - see pole mängult,
nüüd päriselt hoian ja kaitsen mahavoolanud vihma.
Vahel vaid ärajoodult õndsana änglen,
kaitseloitsude vaev vihmakildudeks murdunud kõhus.
