Ebaproduktiivsus tallinn-tartu rongis
on pigem hüve kui patt
ei taha ju kukkuda
samasse kanalisatsioonikaevu toomemäel
kuhu potsatab väike üliagar tüdruk õnneks
ei saa haiget
väikesed tüdrukud
ei saa veel haiget
minu mäletamist mööda
aga mida mina ka mäletan
väike olemisest
või teisest küljest
neid lihtsalt hoitakse
roosas mannavahus
et sinikad ja vereplekid välja ei paistaks
Naiskirjaniku romaan mille minategelane on mees
tundub veidi sürr
mitu korda jõuan mõelda
see on liiga hea et olla tõsi
kuni tuleb meelde et autor
on miski-dottir
ostsin selle vanaraamatupoest
ainult kaane järgi pealkirja
ei mäleta
kuigi olen 65. leheküljel
autori nimest on meeles vaid see dottir
ja kaant on praegu
piinlik vaadata kohvikus viibijate pilgu all
aga see mees on ikkagi liiga hea
et olla tõsi isegi raamatulehekülgedel
on mul raamatutega alles veider suhe
On üsna tõenäoline
et raagus puud on ilusad ainult tartus
või vähemalt talutavad
mitte üdini vastumeelsed
tartu on üleüldse üks suur
lubadus mille täitumise ootuseski
puudub kärsitus
meenuvad aknalauale unustatud viinamarjad
meenuvad aknalauale unustatud viinamarjad
ja isegi seitsme euro halenaljaka kaotamisega
on siin kergem leppida
kui mujal
Just rongisõidu ajal
hakkasin endale teadvustama
üht oma käitumise iseärasust
nimelt
üritan avalikus kohas
jätta kahe tegevuse vahele
piisavalt aega
et varjata ümbritsevate inimeste
eest nende kahe tegevuse põhjuslikke seoseid
näiteks
silman üle vahekäigu istuva naise käes raamatut
ja mõtlen et võiks ka
kaasavõetud fosset kotist välja koukida
vahetan asendit
olles valmis
haarama kotist raamatut
kuid peatun poole liigutuse pealt
sest on piinlik
äkki too kirjaniku moodi mees
kes mu vastas
püüab end kaineks magada mõtleb
et näe ahvib toda üle vahekäiku istuvat naist
absurd eks?
aga fosse jääb veel pooleks tunniks kotti
olen veel veidi aega
nagu mu kass
kes sööma minnes teeskleb
et ei ole üldse näljane
aga veerandtunni pärast kõnnib nagu muuseas
kausi juurest mööda
peatub vastutahtsi ja
lakub kahe minutiga kausi puhtaks
nüüd ringutan graatsiliselt
võtan saapad jalast
sätin end poollamavasse asendisse ja laisalt
laisalt avan raamatu
et see jõgeva ja tartu vahel
tilgatumaks lugeda
tilgatumaks lugeda
Alkolembus seostubki mul enam just kirjanikega rohkem kui teiste loomeinimestega. Aga ega ju ei tea. Luuletajad tihti kirjutavad ise oma purjutamistest, võtame näiteks kasvõi sauteri. Või siis üks kirjutab kuidas teine on joodik, näiteid ei hakka tooma. Aga heliloojal puudub oma loomingus võimalus nentida: täna jõin nii ja nii mitu liitrit ära ja mul on alkoga probleeme, aga see toidab mu loomingut. Ja seda enam ei saa seda teha heliloomingus kellegi teise kohta. Ja üldse luules tundub joomine igati poeetiline, aga muusikas liiga abstraktne nagu armastuski. Ja võib-olla on heliloojad tõesti kainemad. Sõnu arvutisse toksida on täitsa võimalik ka purjus peaga, olen proovinud. Noodigraafikat aga ilmselt ei maksa üritadagi.
Reisi lõpp.
