Ja ma tunnen,
et ta on saamas mu varjuks
kurjaks ja tumedaks,
kui see mets,
millest ratsutan läbi unesegaselt
haavatud lõvi seljas
ta mõtleb,
et vaevalt ta mõtleb, et ma mõtlen
kuid ma mõtlen
veel eile,
ma ei tundnud oma varju varjugi,
ei aimanud enda sees
ta salalikke liigutusi.
aga lõvi, ometi!
ma tean igat karva
su verises kasukas,
mis valendab tumedas metsas,
kus igast põlispuust võib saada me viimane varjupaik,
kus loorina valendab
sädelev ämblikuvõrk,
mis parandab kõik veritsevad haavad.
nutan su seljas, lõvi,
kuid ratsutan ometi
eemale ämblikuvõrgust
selle poole,
mis on saamas mu varjuks
teekonna lõpus
uinun
ja vari langeb mu peale
