Maastik jõega

Nad joonistavad sind
ja pidevjoon,
su mõte aeglane kulg,
kui kuuled oma salanimenime
võib-olla suled... silmad... kõrvad,
et unustada und,
mis meelest ammu läind,
ehk aitab trummisosin
mängutoosis,
kui lapsepõlvemäng

seal värske rohu sees,
kui vana rohi juba põles
kevadised veed ei kustuta
su ammust ängi
nead ja armastad,
kuid siiski kuuled oma kätes
vaikselt hoiad lindu,
mis vaevalt küll...

veel tõuseb lendu tema hääl,
kui voolav laava
oma teel
ta uusi linnu ehitab
su peas
saab pidevjoonest
palgel nähtamatu pisar
ja selle aeglane kulg
neil tabamata jääb
mu jõgi.