***
Lähedalolekud vilguvad kiiresti mööda,
kaugused püsivad mägedena paigal.
Kiires liikumises näib elu
liiga tavaliste dekoratsioonidega filmina.
Filmilint katkeb sootuks, kui kaadrisse ilmub
hallrohekas väsinud jõgi.
Hüvasti, Pegnitzi nire -
mind ootab ees ülev Vltava.
***
Hullunud tuvid saadavad oma kudrutusi taevale.
Taevamosaiik mõraneb hõbedaselt
ning taevas kudrutab vastu,
aga tumedalt, ähvardavalt.
Süttivad valgused,
avanevad aknad,
imestavad silmad,
nähes nii tihedalt hõbedasi mõrasid enda ees.
Imetlevad karjed jäljendavad taeva kudrutamist
ning taevas kudrutab veelgi,
aga tumedalt, ähvardavalt.
Mu öö tuleb unetu...
Valgused kustuvad,
aknad ja silmad sulguvad,
hõbeniidid lõhestavad taevamosaiiki aina harvemini,
ning taevas jääb vaiksemaks ja kaugemaks.
Ainult hullunud tuvid kudrutavad endistviisi hommikutaeva poole.
***
Ma valvan aeda,
mille väravad on pärani lahti
sest ma ei tohi neid hetkekski sulgeda.
Ma ei tohi ega taha kedagi sisse lasta,
aga ma ei või kedagi välja ajada.
Iga siseneja lööb mulle haava,
mida ei ravi
ükski aias kasvavatest taimedest.
Mu eksistentsi küsimus -
kuidas üksindust ainult endale hoida.
***
pea läheduses kohta,
kus müüakse ilmatult
palju kneedli sorte.
Mõtlesin,
et kutsuks Kafkat
õige kneedleid sööma,
aga lähenedes märkasin,
et Kafka nina on viltu,
suu kuklas
ja kõrvades puuduvad tükid -
kas nii algabki metamorfoos?
***
Siseneme samasse hoonesse erinevate uste kaudu
ja meiega kaasatulevad õhuvoolud
loovad kahte paralleelset reaalsust.
Liikudes vaevaliselt
elastsete seintega kapslite sees
kasvatame kombitsaid et tajuda teineteise maailma.
Kuid lähenevad rongid
viivad meid siiski vastassuundadesse.
