Eesti Muusika Päevad 2025 (toimetamata)
25.04
Eesti Muusika Päevade lainele häälestumine algab minu jaoks sel aastal Eesti Nüüdismuusika Keskuse uue üritustesarja "SEEDS" ("Seemned") avakontserdil, millele järgnenud vestlusringi üheks võtmeteemaks on nüüdismuusikaga tegelemise võimaluste laiendamine. Otsitakse vastust küsimustele, kuidas rohkem kaasata nüüdismuusika tegevustesse õppurid, et tekkiksid uued koosloomise võimalused; kuidas tagada, et nüüdismuusika kontserdil oleks publikut. Need on kahtlemata olulised küsimused, kui tahame tähistada ka järgmist suurt juubelit.
Vaatepilt Eesti Heliloojate Liidu 100. juubelile pühendatud Eesti Muusika Päevade avakontserdil pilgeni täis Estonia kontserdisaalis Ukraina hümni helides õlg õla vastu seisvast igas vanuses publikust tekitab tunde, et niipea ei ole veel kontserdisaalide tühjaks voolamist karta. Ja meil on ka tunnustamist väärt nooremasse põlvkonda kuuluvaid heliloojaid – LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvib Rasmus Puuri sümfoonia ning esmakordselt väljaantava innovatsiooni eripreemia Marianna Liiki teos "Maaalused".
ERSOt juhatab täna mitmekülgne saksa dirigent Michael Wendeberg. Kontsert jätkub Eesti esimese sümfoonia ettekandega. Artur Lemba minoorsel sümfoonial on sama omadus, mis Mozarti neljakümnendal – ta ei taha minoorselt kõlada, kisub kogu aeg optimistlikuks ja helgeks. Ja meil on täna vaja seda helgust, julgust unistada ja loota. Helgemas võtmes kulgeb ka Rasmus Puuri "Kust sa kord tulid, sinna kord lähed". Kuigi heledad ja haprad kooskõlad poevad aeg-ajalt veidi hämarama materjali varju, jääb teosest tervikuna ikkagi päikseline mulje.
Tasakaalukama ja tõsisema mõtiskluse tagasitoomine toimub kontserdi teises pooles Märt-Matis Lille "Epiloogi" pikkade madalalt ähvardavate helide ajal. “Epiloog” läheb attacca üle katkendile Lepo Sumera balletist "Sisalik". Vaatamata tugevale kontrastile Lille teose aeglase kulgemise ja Sumera hüpnootiliselt mõjuva pidurdamatu tantsu vahel, toimib see muusikaline kooslus veenva tervikuna.
Lõplikult purustab optimismi ja kõikvõimalikkuse mulli Tatjana Kozlova-Johannese "Valgus siseneb läbi prao". Teoses otsekui eksisteeriks samaaegselt mitu erinevat ajaplaani – ühest küljest toob teos oma raskepärasuse ja süngusega mõttese tänapäeva olemise talumatust, aga miski teoses viib mõtteid ka igavikulisele, mis on kuskil sügavamal varjul. Seda igavest püüabki teos aegamisi välja valgustada.
Kontserdi lõpetab Eino Tambergi "Avafanfaarid", mis maandab Kozlova-Johannese teose pinget. Olekski olnud raske lahkuda kontserdilt maailmavalu koormaga, mida Kozlova-Johannese teos tundlikuma kuulaja õlgadele asetab.
26.04
"Ema, Rein Rannap on siin!" kõlab summutatult vaimustatud hüüd Arvo Pärdi keskuse õhtuvalgusest üleujutatud fuajees. Muigan, kuid minu muusikakauge kontserdikaaslane möönab, et Rannap ja Pärt on mõnele siinviibijale tõenäolised kava kõige tuttavamad heliloojad. Võimalik, et nii mõnigi publiku liige võttis teekonna Laulasmaale ette just nimelt Rannapi uudisteose pärast. Akadeemilisele nüüdismuusikale keskendunud kontserdite programmis kohtab Rannapi nime harva, kuid kahtlemata teistsugusus rikastab ning avardab ka publiku koosseisu.
Pikk, neli tundi kestev kontserdimaraton algab Liis Jürgensi soolo programmiga, millest suurema osa moodustavad varem kõlanud teosed. Tegelikult teeb see rõõmu – uudsust taga ajavas maailmas on tore, kui teos uuskasutust leiab. Sellelt kontserdilt jääb mulle kõige enam kõrva Marianna Liigi aastatetagune teos "Miniatuur", milles on nii sädelevat arpedžeerimist kõrges registris kui ka meditatiivseid meloodiakatkeid sametises bassiregistris. Nauditav on ka Lauri Jõelehe "Stella matutina" tundlik kõlamaailm. Renessanslikud kadentsid mõjuvad vabalt voolava, improvisatsioonilise materjali kontekstis suisa eksootiliselt. Kavas on ka üks esiettekanne – Alo Põldmäe fantaasia "Sireenide hommik", kus harfimängu kõrval imponeerib mulle ka Jürgensi artistlik häälekasutus.
Peale vaheaega astuvad lavale Monika Mattiesen flöötide arsenaliga ja Michael Wendeberg, kes täna vahetab taktikepi mustade ja valgete klahvide vastu. Kõlama hakkab Toivo Tulevi uudisteos "Vahepeal lehtede hämarusest piilub olematus". Muusika on emotsionaalne ja intensiivne, nõudes mõlemalt mängijalt kiirust ja virtuoossust. Tihedalt läbipõimunud faktuuris toimub justkui teineteise, või ehk hoopis millegi tabamatu, tagaajamine. Faktuur hõreneb märkamatult, üllatades kuulajat poole sõna pealt katkeva teose lõpuga. Ka Galina Grigorjeva 25 aastat tagasi kirjutatud "Lament" altflöödile puudutab mind sügavalt, mõjudes kui tervendav ja jõudu taastav itk, mida on vaja ära itkeda, et eluga edasi minna.
Kätte jõuab klaveriduo Kadri-Ann Sumera & Talvi Hunt järg. Nad kõlavad laval tervikliku organismina, näidates üles täiuslikku sünkroonsust, mis on eriti selgelt tajutav Lepo Sumera "Kümne kaanoni" pöörastes heliredelite keerutustes, aga ka Madli Marje Gildemanni kõnekate pausidega laetud "Ürgmetsa ulmas". Nende kahe teose puhul võlub mind ka kahe üksteisest eemale paigutatud klaveri kogu ruumi täitev stereopanoraam. On isegi natuke kahju, kui järgnevateks teosteks lükatakse klaverid tihedalt teineteise kaissu. Arvan, et nii Kuldar Singi metsikult pulbitsev "Neli kompositsiooni" kui ka Rein Rannapi energiat ja elujõudu täis "Elaan" oleks laiemast stereost võitnud.
27.04
Täna olen Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia imelise akustikaga suures saalis, kus astub üles EMTA sinfonietta (dirigent Toomas Vavilov). Kavas on heliloomingu üliõpilaste väga eriilmelised teosed, iga töö manab esile ainulaadse kõlamaailma. Põnevamatena väärivad esiletõstmist Igor Jaćimovići ja Merilyn Jaeski teosed.
Jaćimovići “Adriatic Fairytail” on omapärane humoorikas kollaaž, kus kõrvuti saavad sundimatult eksisteerida keelpillikvarteti lüüriline koraal ja sõjakalt kõlav täiskoosseis. Seejuures vilistab Jacimovic nüüdismuusika mainstream'i stiilikaanonitele ja läheb julgelt oma rada. Jaeski “Klaashelbed vaikuse äärel” loob omaette paralleelreaalsuse, kus domineerivad hapralt klaasjad tämbrid heakõlalisuse piirimail balanseeriva harmoonia taustal. Akustilise materjali sisse on vargsi poetatud eelsalvestatud morse kood, mis mõjub ootamatult orgaaniliselt, kõlades pigem kauge helletuse kui külma signaalina.
Üliõpilaste loomingut võiks EMPil kõlada rohkemgi kui vaid traditsiooniline sinfonietta projekt. Oma karjääri alles alustavate heliloojate looming vääriks fookusesse seadmist juba praegu, et 10-20 aasta pärast oleks põhjust järgmist suurt juubelit pidada.
29.04
Vabamu on kontserdipaigana mul veel avastamata. Võtan ebakorrapärase kujuga saalis istet ja jälgin, kuidas akordionist Momir Novakovici selja taga vuravad mööda Kaarli puiesteed bussid.
Kontserti avav Jug Markovici teos "Fleece Beats" sisaldab tervet arsenali eriilmelisi tremoloid ja trillereid, alates õhkõrnast, kus Novakovici sõrmede värelemine on vaevumärgatav, lõpetades ülimalt intensiivsetega. Tatjana Kozlova-Johannese "Silmapiir, aimamisi" on kui suure organismi aeglane hingamine, mida ilmestavad hillitsetud tuiklemised ja pikkamisi ilmuvad meloodia lõigud. Napp ja aeglaselt arenev materjal paneb kuulaja mõistatama, mis on see silmapiir, kuhu teos välja jõuab. Teose lõpuks jääb domineerima äärmuslik kõrge register, suubudes seejärel klapiklõbina mürasse. Aleksandr Žedeljovi uudisteos "1984" on inspireeritud George Orwelli samanimelisest romaanist ning kõrvutab leinalikke intonatsioone šostakovitšiliku sarkasmiga, andes nii edasi romaanis valitsevat nurkasurutuse tunnet.
Przybylski "Asteroeides" ajaks liitub Novakoviciga märkamatult veel 4 akordionisti: Darius Gustaitis, David-Ovid Komlev, Darja Goldberd ja Renats Vanags (Novakovici akordioniklassi õppurid), tekitades judinateni meeldiva surround-efekti. Koosmäng on läbitunnetatud ja veenev, tekitades väljaspool aega hõljumise illusiooni. Hoopis teist laadi ansamblimängu nõuab Mariliis Valkoneni "Kronostaas". Intensiivsed mikrotonaalsed lahknevused viie pilli vahel, reichilik faasinihketehnika(?) ja pulseeriv rütm panevad kontserdile võimsa punkti. Kontsert jätab tervikuna suurepärase mulje: lisaks Novakovici enda virtuoossele mängule on rõõm näha, et tema käe all on sirgumas väga võimekas akordionistide järelkasv.
02.05
Kaks päeva ei ole muusikat süvenenult kuulanud, nii et kõrvad on värsked. Arditti kvartetti ongi hea kuulata paastunud kõrvadega, seda nauditavam on elamus.
Nina Šenki "To see a World in a Grain of Sand" algab ühe heli lahku ja kokku voolamisega, kuid arenedes muutub aina mitmekesisemaks faktuuride ja tehnikate poolest: selles on nii mikropolüfoonia õrna pitsi, nõelteravaid perkussiivseid helisid kui ka looritatud laulvust. See on tõepoolest üks salapärane ja kaunis maailm liivateras.
Helena Tulve 2004. aastal loodud "nec ros, nec pluvia..." on otsekui kuivuse antoloogia. Alguse sahinad, katkendlikkus, ülikõrge register ja vaikne dünaamika meenutab objektiivset, looduslikku kuivust. Aktsendid, kasvav intensiivsus, raevukad tremolod näitavad kuivuse vägivaldset poolt. Klaasjad libisemised ja ämblikuvõrku meenutav faktuur muudavad kuivuse kummituslikuks. Teose lõpuks tunnen, et Tulve on kuivusest kõik viimse tilgani välja pigistanud.
Toivo Tulevi teoses "Neither This Nor the Further Shore" on samaaegselt kohal haprus ja brutaalsus, lahvatamine ja tuhmumine. Ning just see äärmuste kohtumine ja ühtesulamine muudab teose väga tundlikuks ja inimlikuks.
Helmut Lachenmanni teos "Grido" on suurepäraseks sillaks keelpillimuusika ja järgneva Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) kontserdi vahel. Kuulates valdab kummaline tunne, et Lachenmann on äärmiselt teadlik iga helisündmuse ADSR-mustrist (ilmselt ongi). Justkui tagurpidi keeratud žestid mõjuvad mulle juba poolenisti elektronmuusikana. Kontserdikaaslaselgi tekib kahtlus, kas kõik kõlanud helid on akustilise päritoluga.
EMA kontserdile imbun kogemata sisse pool tundi liiga vara ja pealegi veel valest uksest, sattudes otse hämarasse saali proovimelu keskmesse. Taavi Kerikmäe sõrmitseb klavikordi, Doris Hallmägi laulab Tormist, sekka kõlavad põnevad elektroonilised helid. Taban end mõttelt, et proovimüstikasse sukelduda on mõnikord isegi huvitavam, kui viimistletud kontserti kuulata. Aga ei, hilisõhtune kontsert nõrgalt valgustatud võlvitud saalis on omaette elamus.
Kontserdi avab Malle Maltise uudisteos "Noise Cancellation Failure", mis peegeldab müüti sireenidest, kes põhjustavad laevahukku. Tuttav motiiv on teoses lahendatud pisut humoorikas võtmes, Ryan Adamsi kehastatud kergemeelne madrus toob nii mõnelgi korral naeratuse näole. Siiski tekib kummaline dissonants traagilise lõpu, humoorika näitemängu ja äärmiselt hästi komponeeritud kauni muusika vahel. Samuti saabub loo lõpp minu jaoks liiga äkki. Olen valmis ootamatuteks süžeekeerdkäikudeks, võib-olla isegi üle noatera pääsemiseks, kuid juba kõlab tormiline aplaus. Tundub, et see teos oleks väärinud palju pikemat eetriaega.
Järgneb teinegi esiettekanne – Kristi Alliku "Unde", mille kandlelaadsed tämbrid ja rahvalaulu motiivid resoneerivad väga hästi Veljo Tormise loominguga, mida EMA on suure austuse ja hoolega elektroonilistele instrumentidele seadnud. Tõeline hõrgutis on ka "Hõljuv pööre", mille on komponeerinud Kris Kuldkepp. Teos ühendab omavahel klavikordi helide habrast maailma ja üsna arhailise kõlaga sünteesitud heli. Minule mõjub see teos ajaloona ajaloo sees.
Lisaks helidele väärib äramärkimist ka kontserdi visuaalne pool – laval on tohutu, otsekui 60ndate ulmefilmist pärit analoogseadmete rivi. Kontsert tervikuna on maagiline elamus.
03.05
Klassikaraadio esimesse stuudiosse sisenedes pean rõõmustama – saan endale viimase vaba istekoha. Monitoridest kõlab ilmaennustus ja Tallinna Kammerorkester on juba laval kohad sisse võtnud, kuid ukse taga on veel kuulajate saba ja toole tuuakse juurde. Õnneks dirigent Valle-Rasmus Rootsi ja klaverisolist Tähe-Lee Liivi sisenemise ajaks on kõik kuulajad siiski saali ära mahutatud.
Marianna Liigi uudisteose "Lahtirullumine" algab Liivi sõrmede all klaveri kõrges registris ühe noodi kordusena, millele pikkamisi lisanduvad keelpillide kõrged sagedused, moodustades udulaadse faktuuri. Teose register aina laieneb ning varsti meenutab keelpillide materjal krobelise pealispinnaga monoliitseid helilahmakaid. Võimsate keelpillide taustal kord helgib eredalt, kord kumiseb ähvardavalt klaveri virtuoosne partii. Pinge kasv ja kahanemine on täpselt doseeritud ja äkki on kogu lai laotus meie ees lahti rullitud.
Kristjan Kõrveri teose "Sõnatute õhkamistega" ajal leian end justkui kaleidoskoopi vaadates – iga taktikepi viipega ilmub kuuldevälja uus muster, uus miniatuurne maailm. Kaleidoskoobi pisikesi kunstiteoseid võib olla lõputu hulk, kuid siiski saavad nad kõik alguse ühest ja samast algosakeste komplektist. Ka Kõrveri teos on vaatamata pidevale vaheldusele tajutav ühe keeruka ülesehitusega tervikuna.
Lavale jõuab Marcel Johannes Kits ja esimeste sekundite jooksul mõistan, et ei taha Lauri Jõelehe tšellokontserti mõttes analüüsida. Tahan lihtsalt olla hetkes ja nautida helide voolamist, kauneid arhailise hõnguga harmooniaid, tšello tämbrit ja tšellisti meisterlikku mängu, mis on kõige nauditavam just kahes orkestrita osas, tuues kohati mõttesse sajanditetagust lautomuusikat. Teos puudutab nii, et jään sõnatuks.
Lepo Sumera "Symphōnē" on kontserdile heaks punktiks, andes kavale tasakaalustatud sümmeetrilise ilme. Kui sellele kontserdile üldse midagi ette heita, siis seda, et stuudio akustika on liiga kuiv, eriti on seda tunda just Kõrveri perkussiivsemat laadi teoses. Unistan sama kava kuulamisest Mustpeade Maja avaras saalis. Kontserdi uudisteosed on niivõrd meisterlikud, et nende taasettekanded on äärmiselt tõenäolised. Ja kullavaramusse kuuluvat Sumera "Symphōnē't" mängitakse niikuinii.
04.05
Vokaalansambli “Vicentino Singers” programm algab Helena Tulve müstilise ja kauni teosega "You and I", mis kõlab hingestatult ja täpselt paraja vaoshoitud kirglikkusega. Lauljaid tuleb kiita ka Sebastian Dumitrescu madrigalide keerukate mikrotonaalsete harmooniate veenva esituse ning mitmekesiste tehnikate artistliku kasutamise eest Tze Yeung Ho teoses "Intermezzi".
Vokaalansambli mitmekülgsuse uut tahku kuulen Liina Sumera uudisteoses "L'infinito", mis rabab põnevate harmooniapööretega ning üliaeglase, otsekui jäätuva kulgemisega. Ka Sumera kasutab oma teoses huvitavaid vokaaltehnikaid, nt. hääle summutamist laulja suu ees olevate kätega, mis annab hästi edasi Giacomo Leopardi tekstis valitseva hääletu vaatlemise meeleolu. Galina Grigorjeva "Siuaama amiakkui" võlub nii oma karge rahu kui ka eksootiliselt kõlava grööni keelega.
Postscriptum
Vicentino Singers'i kontserdile järgneb küll festivali lõpupidu, kuid tulemas on veel postscriptum Liisa Hõbepappeli kammerooperi "Põrmuline" näol. Ja tihtipeale öeldakse just postscriptumis ära kõige olulisem mõte, miski, mis jääb kummitama ega kannata järgmise kirja (või festivalini) oodata.
Tänavune EMP oli juubelihõnguliselt teistsugune, tuues kokku tänapäeva ja enam kui sajandipikkuse ajaloo. Milline tuleb järgmine festival? Kas suudetakse hoida nii tohutut publiku arvu nagu tänavu? Kas kõlab rohkem ka alles oma teed alustavate heliloojate teoseid?
Parimat lootes
Viktoria Grahv
