Vabariigi aastapäeva hommikul
on naabermaja prügikastist
pudeleid õngitsev mees
esimene inimene
keda näen
veidi eemal
riputab üks muldvana naine
sinimustvalget vardasse
Ta seisab üksi kõikuval taburetil
taburett libiseb varahommikusel jääl
ning vanake
jääb triibulise seeliku lehvides
koos lipuga vardasse rippuma
appi karjudes
ja samal ajal toompealt kostuvat hümni
kaasa ümisedes
Laiaõlgne ja sihvakas prügikastimees
ei tõtta appi
mina
ei tõtta samuti appi
sest jääl liugleva tabureti
mõtlesin just praegu välja
et luuletus oleks pidulikum
emotsionaalsem
aga hüpoteetiliselt
võiks selline olukord
meie maal
aset leida küll
Vana naine seisab siiski kindlalt maapinnal
ta käed
värisevad lipu lehvimise rütmis
ja suu ümiseb
Vaid meie räämas aguli tänavalt
kesklinna poole pöörates
näen noori ilusaid jõukaid ja terveid
kes voolavad ühtse rivina
paraadi vaatama
siis kontserdile
ja presidendi vastuvõtule
Meie kolmekesi jääme agulisse
vaikselt sinimustvalgeid mõtteid mõlgutama
