Oli see vast tore aeg -
kaugjuhitud iseseisvus
kirjalike keeldude ja käskudega,
kasutusjuhendite ja eneseabiraamatutega.
E-kirjad, telefonikõned,
täpselt mõõdetud sammude arv,
ruutmeetrihind ja hiireklikide kaugused -
tulid ja läksid.
Nüüd on käes kauaoodatud juhtmevabadus -
käed sõnaosavalt taskus
ja kübar pidevast moduleerimisest viltu.
Mu nädalapäevad ei riimu omavahel hästi:
Ǝƨmɐƨqäǝv - ahmin sisse juhusliku mööduja sigaretisuitsu (mõnus!)
ꓕǝᴉsᴉdäǝʌ - kultuurišokk haridusmaastikul
ʌǝäbɐwloK - ilmateadete meinstriimist mõjutamata taevasina
Иǝlſɒqäǝv - veganite kalanaljad
ǝpǝǝꓤ - kuidas kõlab sämplitud ja kvanditud luule?
ꓶɐndäǝʌ - pooletunnine ootamine Vabaka trammipeatuses
Pühaqäǝv - õnneks pannkoogid moosiga!
Riimi puudumine on palju maitsvam, kui esialgu arvasin...
Ǝƨmɒƨqäǝv Tǝiƨiqäǝv ꓘolmɒqäǝv Иǝlįɒqäǝv Яǝǝbǝ ⅃ɒυqäǝv ꟼüʜɒqäǝv
Ǝsɯɐsdäǝʌ ꓕǝᴉsᴉdäǝʌ ꓘoๅɯɐdäǝʌ Nǝๅſɐdäǝʌ ꓤǝǝpǝ ꓶɐndäǝʌ ꓒüɥɐdäǝʌ
Eƨwɑƨbäԍʌ ꓕԍᴉƨᴉbäԍʌ Koɼwɑbäԍʌ Иԍɼๅɑbäԍʌ ʁԍԍqԍ Γɑnbäԍʌ büμɑbäԍʌ
Septembrivärske ootamine silmades
ja tiibadesahin märjas õhus
kaitseinglina kurnatult uinun
vihmajugade valusad praod keset kõhtu.
Mul polegi midagi kaitseingliks olemise vastu
ma enam ei kõhkle,
lihtsalt kogu see raskus korraga niriseb
kõhupragudest õhtusse, külma õhku.
Ma adun - see pole mängult,
nüüd päriselt hoian ja kaitsen mahavoolanud vihma.
Vahel vaid ärajoodult õndsana änglen,
kaitseloitsude vaev vihmakildudeks murdunud kõhus.
***
Lähedalolekud vilguvad kiiresti mööda,
kaugused püsivad mägedena paigal.
Kiires liikumises näib elu
liiga tavaliste dekoratsioonidega filmina.
Filmilint katkeb sootuks, kui kaadrisse ilmub
hallrohekas väsinud jõgi.
Hüvasti, Pegnitzi nire -
mind ootab ees ülev Vltava.
***
Hullunud tuvid saadavad oma kudrutusi taevale.
Taevamosaiik mõraneb hõbedaselt
ning taevas kudrutab vastu,
aga tumedalt, ähvardavalt.
Süttivad valgused,
avanevad aknad,
imestavad silmad,
nähes nii tihedalt hõbedasi mõrasid enda ees.
Imetlevad karjed jäljendavad taeva kudrutamist
ning taevas kudrutab veelgi,
aga tumedalt, ähvardavalt.
Mu öö tuleb unetu...
Valgused kustuvad,
aknad ja silmad sulguvad,
hõbeniidid lõhestavad taevamosaiiki aina harvemini,
ning taevas jääb vaiksemaks ja kaugemaks.
Ainult hullunud tuvid kudrutavad endistviisi hommikutaeva poole.
***
Ma valvan aeda,
mille väravad on pärani lahti
sest ma ei tohi neid hetkekski sulgeda.
Ma ei tohi ega taha kedagi sisse lasta,
aga ma ei või kedagi välja ajada.
Iga siseneja lööb mulle haava,
mida ei ravi
ükski aias kasvavatest taimedest.
Mu eksistentsi küsimus -
kuidas üksindust ainult endale hoida.
***
pea läheduses kohta,
kus müüakse ilmatult
palju kneedli sorte.
Mõtlesin,
et kutsuks Kafkat
õige kneedleid sööma,
aga lähenedes märkasin,
et Kafka nina on viltu,
suu kuklas
ja kõrvades puuduvad tükid -
kas nii algabki metamorfoos?
***
Siseneme samasse hoonesse erinevate uste kaudu
ja meiega kaasatulevad õhuvoolud
loovad kahte paralleelset reaalsust.
Liikudes vaevaliselt
elastsete seintega kapslite sees
kasvatame kombitsaid et tajuda teineteise maailma.
Kuid lähenevad rongid
viivad meid siiski vastassuundadesse.
