Valge päevik

Aimus

Täna on kõik lilled mu aias valged:
valged liiliad, daaliad,
naat, madar, tähthein,
kivirik, angervaks,
keelikurohi, kuutõverohi, raudrohi
ning isegi meriurgiinia ja tähk-rapuntsel.

Lillede dodekafoonia...
valgete õite seeria aina kordub ja kordub:

liiliad, daaliad,
naat, madar, tähthein,
kivirik, angervaks,
keelikurohi, kuutõverohi, raudrohi
meriurgiinia, tähk-rapuntsel...

Liiliad, daaliad....

Valged nagu puhtuse hõrk valgus
pilkase öö aimuses.

Palve

Ma hüüan su poole!

Sellise sinu poole

nagu sa olid hetk enne seda

kui said ülevalt valguse.

Ma hüüan metsiku sinu poole,

meeletu sinu poole!

Sellise sinu poole, kes laulab,

naerab ja tantsib.

Ma palun, saada mulle keegi,

kes on mu sarnane,

kuid mitte selline nagu mina,

vaid puhas ja valge.

Olgu ta kas või lill, lind või lumigi.

Ootus

Ma tahaksin, 

et mul oleks üks punkt kuhu võiks toetuda.

Miski, mille najal olla,

nagu kaljukindel sulepadi, mis võtab mu keha kuju

pika-pika öö jooksul.

Miski, mis kannab mu jäljendit kogu päeva

järgmise ööni.

Sest mina olen nõrk.

Ja sina oled nii tugev,

kuid ometi minust nõrgem.

Ja nii käib aina süü veeretamine:

kord sinule, siis jälle minule.

Ja ma aina otsin, kuhu ma võiksin toetuda.

Kleit

Oodates kudusin endale kleidi.

See oli nii üleni valge

nagu akord, milles kõlavad korraga 

liiliad, daaliad,
naat, madar, tähthein,
kivirik, angervaks,
keelikurohi, kuutõverohi, raudrohi
meriurgiinia ja tähk-rapuntsel.

Kudusin nädalaid, kuid ja aastaid.

Ja aastasadu.

Ja ootasin kedagi, kes on täpselt mu sarnane,

kuid mitte selline nagu mina,

vaid puhas ja valge.

Ma nägin,

et alati polegi nii lihtne leida seda valget

ja tulebki vahel olla pikalt pilkases pimedas,

kuhugi toetumata.

Seisangi toetumata lagedal lumisel väljal,

ja mittesulav lumi kannab mu jäljendit.

Nüüd lõpuks olen valmis 
olema omaenese pruut.