Ma näen su näol kassikulla jälgi
seal kus just äsja
mu huuled
need põlevad veel
sellest olematust kassikulla tolmukübemest mitte sinust
ma nutan öösiti
Ei ma ei nutagi
õigupoolest ma naeran enda üle
Ma siiski nutan,
nutan laginal
nagu poleks aegade algusest nutnud
silitan pisarmärja suuga
su kivisiledat selga
ja kassikuld niriseb ojadena
segunedes mu pisaratega
imestan
näen esmakordselt
katmata ihu ta ehedas hiilguses
selges sügavas säras
kullata!
Ilus hommik
ja kassikullakarava taevas langetab meie peale
elu esimest suudlust.
