Rõõmud

rõõmudega on see mure, et need on kaduvad 

minu omad kaovad näiteks pidevalt ära

ja siis ma otsin 

voodi alt

lauasahtlist

raamatukogust

ja vahel isegi guugeldan

aga ei leia üles

Sõnad

Kas sõnad on kargud või tiivad? 

kas vara millest liigvähe hooliti?

või vastikult armsad üleannetud loomad

kes suust välja pudenedes

laiali veerevad?

Kas silmad on kaevud või tähed?

või kaitsetornide suletud väravad?

või sügavad vallikraavid tornide ümber?

Sõnad silmadesse

kui vallikraavidesse pillutud vara

kui väravatele koputavad väiksed elajad

kes armsalt nuruvad sisselaskmist

Ära sa ainult lase!

Karkudega kõndides ei jõua tähtedeni

ja laiad tiivad segavad kaevudesse laskumist

kõik on valesti ühendatud

valesti ühinenud

lühised ja lüngad

ei lase sõnu silmadesse

ja pilku suusse

Mu sõnad

mu armsad ja üleannetud

mu julmad

mu käskivad ja anuvad

kelle silmadesse 

te kuulute?

Ilunautleja

 

Mu silmad klammerduvad ilusate nägude külge

ja katsuvad ripsmetega kui kombitsatega

põsesarnu, huulejoont ja -kumerusi,

lauba kaldenurka, 

nina sirgust, 

kulmukaart,

juuksepiiri

ja sasivad

juuksesalke.

Kõige raskem on tavaliselt silmavärvi süüvida,

selleks peab kombits õrnalt kuid kindlalt

iirisest läbi tungima

ja koguma

värviproovi.

Alles siis tajun tervenisti 

näo piltiludust, särasilmsust, 

lumivalgust, palgepunasust.

Ent liiga vähesed 

lasevad mul 

oma 

iirisesse 

tungida.

(Huddersfield 20.11.22)

Õed

Kõik me oleme õed:

suured õed, õeraasud ja õetirtsud

lihased õed, poolõed, 

kogunisti kolmveerandõed

ja kõigest veerandõed.

Jõena õõtsuv

õelik side 

on püsivalt muutlik tõde 

igaüks meist on ju kõigi ülejäänute õde -

valmis kõrri kargama.

Me kõik

pidevas õrnas sõjas -

salalikud ja

imalad õied,

õelad

õed.

(Huddersfield 20.11.22)

Seinatagune

 

pole und

seina taga üks veider kuju

peab üksinda pidu

korgib lahti šampanja

ja valab pudeli pärlendavat sisu

läikivvalgesse vanni

seinatagune kuju

sukeldub ekstravagantses kostüümis

otse vahuse joogi põhja

ja lebab vagusi tüünelt

loen hetki ja minuteid

ja tunde ja lambaid

pidades hinge kinni

ja mõtlen, kui palju lambaid

kulub

enne kui kuju

tõuseb vahu alt pinnale

uinun 

taibates

see polnud sein

vaid peegel