Nad kajavad, kuula
siis kui talv suudleb viimase sula
siis kui tuul sulgeb viimase kulla lume alla
Neid pole kunagi üks või kaks
jälle sulgede kohinal lendu
jälle tiibade jäätudes all
väiksed linnud surmraske sajuna
Neid on rohkem kui leegion
siis kui leegid lämbuvad kustu
siis kui uned upuvad uttu
siis kui puudutus pudeneb tuhaks mis ei lendle vaid imendub
Nad kajavad
läbi jääokkais silmade
kaitseinglite kurbjulmades mängudes
Tuhat kelladekõlalist üksindust,
kelle valve alt me ei vabane
