Maasitikud: Klassikaline orkester

Termin „orkester“ pärineb kreeka keelest (orchestra), mis tähistab ala lava ees Vana-Kreeka teatris, kus tavaliselt paiknes koor. Klassikaline orkester on suur instrumentaalne ansambel, mis koosneb üldjuhul neljast pillirühmast: keelpillid, vaskpillid, puupuhkpillid ja löökpillid. Sellele võib lisanduda viies: klahvpillid (või klahvpill) või harf. Väga oluline on dirigendi roll, kes juhib orkestrit tempoliselt, ühtlustab ja vormib orkestri kõla ja interpritatsiooni. Olulist rolli mängib samuti kontsertmeister (esimene viiul). (Orchestra 2018)

I Klassikalise orkestri koosseis

Klassikalises orkestris on:

Puupillid: 2 flööti, 2 oboet, 2 klarnetit (Bb, C või A), 2 fagotti; vaskpillid: 2 naturaalsarve (ventiilideta); 2 naturaaltrompetit (ventiilideta), 2 (3) trombooni (nt. Glucki ja Beethoveni muusikas); löökpillid: 2 timpanit (üks mängija); keelpillid: 9 esimest viiulit, 8 teist viiulit, 8 vioolat, 6 tšellot, 4 kontrabassi; klahvpillid: klavessiin või orel (18. sajandi lõpuni, kui need pillid taandusid tasapisi orkestri koosseisust).

Orkestri suurus on ajas pidevalt kasvanud ja selle koosseis muutus standardseks just klassikalisel perioodil ning seda on mõjutanud Ludvig van Beethoven, kuna tema teosed nõudsid peaaegu alati kahest puhkpillikoosseisu, st. kahte flööti, oboed, klarnetit, fagotti, sarve ja trompetit. Erandid sellest reeglist on näiteks Beethoveni 4. sümfoonia, viiulikontsert, klaverikontsert nt 4., mis näeb ette ainult ühte flööti. Beethoven kalkuleeris väga täpselt iga teose tämbripaletti oma 3., 5., 6. ja 9. sümfooniates. Nt. Beethoveni 3. sümfoonias („Eroica“) tagab kolmas metsasarv koori-efekti vaskpillide sektsioonis. Alates 9. sümfooniast aga muutub ülaltoodud põhjusel standardiks neli metsasarve. Piccolo-flööt, kontrafagott ja tromboon lisavad triumfaalsust 5. sümfoonia finaalile, piccolo ja paar trombooni aitavad luua tormi ja päikesepaiste efekte 6. sümfoonias („Pastoraalne“). Mitu aastakümmet peale Beethoveni surma jäädi truuks tema eluajal väljakujunenud ja ennast õigustanud koosseisule. (Orchestra 2018)

Kui võrrelda barokkorkestri ja klassikalise orkestri koosseisu, siis on näha, et lisandusid sellised pillid nagu klarnetid ja tromboonid. Kasutusest kadusid sellised barokile omased poogenpillid nagu violoon, viola da gamba jt. Kuna Mannheimi koolkond, millest tuleb juttu allpool, lõpetas oma teostes basso continuo kasutamist (Mannheim 2018 (a)), siis tasapisi kadusid orkestrist ka harmooniapillidena kasutusel olnud klavessiin ja lauto, samuti basspill teorb.

Kuna klarnet ja tromboon on klassikalises orkestris uustulnukad, siis on vaja neid eraldi välja tuua.

Klarnet on ühekordse lesthuulikuga puupuhkpill. Selle leiutas 1700. aasta paiku Johann Christoph Denner, kes lisas varasemale chalumeau’le registri klahvi. Klarneti nimi tuleb sõnast clarion, mis tähendab trompeti kõrget registrit ning viitab nende kõlade sarnasusele. Kui klarnetid edasi arenesid, vajusid paralleelselt kasutuses olnud chalumeau’d unustusse. Denneri originaalklarnetitel oli kaks klappi ja nendega sai mängida ka kromaatiliselt. Aja jooksul on mängitavuse suurendamiseks, häälestatavuse parandamiseks ja ulatuse laiendamiseks lisandunud veelgi klappe. Klarneti ulatus on puupuhkpillidest kõige laiem. Mozartiaegsel klarnetil oli kaheksa ava ja viis klapi. 1812. aastal parandas Iwan Müller klarneti tihendite süsteemi ning sellest ajast peale sai võrdselt hästi mängida kõigil klappidel. Viimane oluline klarneti ehituslik parendus toimus aastal 1839, kui sellele rakendati Boehmi süsteemi. Klassitsismi ajastul, kui klarnetil oli veel vähe klappe ning erinevates helistikes mängimine oli piiratud, oli orkestris hädavajalik Bb, A ja C klarnetite kasutamine. (Clarinet 2018)

Näide: Historical Clarinet Demonstration: Clarinet after Grenser, c. 1810.

Tromboon on vaskpuhkpill, mis on Euroopas tuntud alates 15. sajandist. Seda eristab teistest vaskpillidest kulissi olemasolu. Kulissi liigutamisel muudab mängija helikõrgust. Tromboonil on võimalik mängida kogu kromaatilist helirida. Tromboon ei ole transponeeritav pill ning selle noodid pannakse kirja nii nagu nad kõlavad. Tromboonil on särav tämber ülemises registris ja tume alumises. Oma eksistentsi jooksul on trombooni ehitus jäänud peaaegu muutmatuks. Mozart kasutas tromboone peaaegu eranditult ooperites (nt. traagiline tromboonide kõla komtuuri stseenis ooperis „Don Juan“), Beethovenil ilmuvad tromboonid esmakordselt 5. sümfoonias ning varsti on kolm trombooni klassikalise orkestri standardiks. (Trombone 2018)

Näide: Leopold Mozart. Kontsert alttromboonileD-duur.

Kui põgusalt mainida teisi orkestripille, siis flöödil oli Mozarti ajal endiselt vaid üks klapp, kuid nende arv kasvas. Klappide arv erines riigiti. Praegu kasutusel oleva Boehmi süsteemi sai flööt alles 1832. aastal. (Современная флейта 2018) Sarnaselt flöödile jäi barokiga võrreldes üsna sarnaseks ka oboe (Гобой 2018) ja fagott (Фагот 2018). Metsasarv ja trompet olid 19. sajandi alguseks enamasti ventiilideta. Ventiilidega metsasarv ja trompet patenteeriti aastal 1818 (French horn 2018; Trumpet 2018). Ka klassikalises orkestris kasutatavate keelpillide ehitus ei erinenud oluliselt barokiaegsetest pillides (Контрабас 2018; Виолончель 2018; Альт 2018; Скрипка2018). Timpani ehitus on olnud peaaegu muutmatu alates 15. sajandist. (Литавры 2018)

II Orkester organisatsioonina

Pillirühmade üleselt ja igas pillirühmas on kindlaksmääratud hierarhia. Igal pillirühmal või sektsioonil on juhtmängija, kes juhib rühma ja mängib orkestri soolosid. Viiulid on jaotatud kaheks rühmaks, esimene ja teine viiul, viimane rühm mängib harilikult madalamas registris. Kontsertmeister on viiulirühma esimene viiul ja nö. teine inimene orkestris pärast dirigenti. Kontsertmeister juhib kontserdieelset häälestust. On olemas ka esimene teine viiul, esimene vioola, esimene tšello ja esimene kontrabass. Esimeste viiulite hulgas on ka abikontsertmeister, kes asendab kontsertmeistrit tema puudumisel. (Orchestra 2018)

Esimest trombooni peetakse üldjuhul madalate vaskpillide juhiks, esimest trompetit kogu vaskpillirühma juhiks. 300-aastase traditsiooni kohaselt annab esimene oboe häälestusnoodi kogu orkestrile. Puupillide sektsioonis üldjuht reeglina puudub. (samas)

Keelpillimängijad mängivad üldjuhul unisonis, välja arvatud divisikorral, kus partii on jaotatud ühe puldi taga istuvate mängijate vahel. Keelpilli sektsiooni soolopartiisid mängivad rühma kontsertmeistrid. Kontsertmeistrid vastutavad samuti poognasuuna määramise eest. Rühma kontsertmeistrid annavad poogna tõstmisega märku oma pillirühma sisseastumiseks, tagades, et sisseastumise oleks ühtlane. (samas)

Tähtis roll orkestri kõla kujundamises on dirigendil. Dirigendi ülesandeks on määrata kindlaks õige tempo, kindlustada pillirühmade õigeaegsed sisseastumised, kujundada fraseerimist. Klassitsismi ajastul hakkab taanduma tava, et orkestrit juhib üks mängijatest (esimene viiul või klavessiinimängija). (samas) Üsna tavapärane on praktika, et helitöö ettekannet juhib helilooja.

Näide: Stseen filmist „Amadeus“, kus Mozart juhib oma ooperit.

Näide: Beethoveni klaverikontsert nr. 2 op. 37(D. Baremboim, kes dirigeerib klaveri tagant)

III Mannheimi koolkonnast

Olulist rolli klassikalise orkestri arenguloos omab Mannheimi õukonna orkester. On teada, et 1756. aastal kuulus orkestrisse 20 viiulit, 4 vioolat, 4 tšellot, 2 kontrabassi, 2 flööti, 2 oboed, 2 fagotti, 4 metsasarve, trompetid ja timpanid. Aastal 1782 lisandus neile veel 3 klarnetit, mis olid tol ajal harva esinevaiks instrumendiks. Nn. „Mannheimi koolkonna“ asutajaks aastatel 1741-42 oli tšehhi helilooja ja viiuldaja Johann Stamitz. (Jürisson 1967, 8-9; Mannheim 2018)

Orkester koosnes silmapaistvatest mängijatest ning eristus oma range distsipliini poolest. Mannheimi koolkond oli ka pioneeriks orkestritehnikate vallas, paistes silma oma erilise dünaamilise paindlikkusega, järskude piano ja fortekontrastide ja suurte dünaamiliste tõusude ja mõõnadega. Mannheimi koolkonna tunnusmärgiks oli kogu-orkestri crescendoja puhkpillide suurem iseseisvus. (Jürisson 1967, 9; Mannheim 2018)

Suurt tähelepanu osutasid mannheimlased sümfoonia kui žanri väljaarendamisele. Kui 17.-18. sajandite piiril on sümfoonia mõiste veel suhteliselt ebamäärane, siis Mannheimi koolkond mõistis sümfoonia all juba iseseisvat neljaosalist orkestriteost. Kuigi koolkonna mõju žanri väljaarendamisele oli suur, on samalaadsed arenguilmingud nähtavad ka paljudest teistes orkestrites, nt. Berliinis ja Viinis. (samas)

Mannheimi koolkond hõlmab selliseid oma ajal silmapaistvaid heliloojaid nagu ülalmainitud Johann Stamitz ja Christian Cannabich (ligi 100 sümfoonia autor), Franz Xaver Richter, Carl Stamiz, Franz Ignaz Beck ja Ignaaz Fränzl. Nende teoseid kirjastati ja esitati nii Pariisis kui Londonis, mis kindlustas Mannheimi koolkonna mõju kogu Euroopa sümfoonilise muusika arengule ning sealhulgas ka J. Haydni ja W.A. Mozarti loomingule. (samas)

Näide: Carl Stamitz Sümfoonia D-duur „La Chasse“(1772)

Mannheimi erilised tehnikad:

Mannheim Crescendo – kogu orkestrit hõlmav crescendo

Mannheim Rocket – kiire tõusev crescendos passaaž üldjuhul arpedžoga meloodias (nt. Mozarti sümfoonias nr. 40 ja Beethoveni klaverisonaadis op. 2 nr 1 f-moll)

Mannheim Steamroller – laiendatud crescendo passaaž, mis kombineeris tõusva meloodia keelpillide tremolo efekti ja sageli ka ostinaatse bassiga (nt. Johann Stamitz Sümfoonia D-duur).

Mannheim Sigh – passaaž, kus noodid on ühendatud kahe kaupa sidekaartega ja suurem kaal on esimesel noodil.

Mannheim Birds – linnuvidistamise imitatsioon soolo osades.

Mannheim Climax – suure energiaga sektsioon muusikas, kus kõik pillid peale keelpillide langevad ära. Järgneb tavaliselt Mannheimi Crescedo’le.

Grand Pause – mäng peatub hetkeks ning tekib totaalne vaikus vaid selleks et jõuliselt alustada uut muusikalist lõiku. (Mannheim 2018 (a); Mannheim 2018 (b))

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib öelda, et klassikalise orkestri kujunemises mängisid olulist rolli Mannheimi koolkond ja loomulikult kolme Viini klassiku looming ning nende muusika-esteetilised tõekspidamised. Olulisemateks muudatusteks orkestri koosseisus on klarneti ja trombooni lisandumine obligatoorsete orkestripillide hulka ning basso continuo taandamine ja sellega seotud pillide (klavessiin, lauto, teorb, violi perekonda kuuluvad madalad poogenpillid) kadumine orkestrist. Võib öelda, et dirigendi, kui orkestrijuhi roll muutub tähtsamaks ning eraldub pillimängimisest.

Kasutatud allikad

French horn. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/French_horn. (24.12.2018).

Jürisson, J. 1967. Viini klassikaline koolkond. Tallinn. Eesti raamat.

Historical Clarinet Demonstration: Clarinet after Grenser, c. 1810. 2017. https://www.youtube.com/watch?v=67KQPvkuA7o(24.12.2018).

Leopold Mozart – Alto Trombone Concerto. 2018.

https://www.youtube.com/watch?v=IlJ6YH7XP9o(24.12.2018)

Mannheim school. 2018. (a) https://en.wikipedia.org/wiki/Mannheim_school. (24.12.2018).

Mannheim school. 2018. (b) https://www.conservapedia.com/Mannheim_School. (24.12.2018).

Orchestra. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Orchestra. (24.12.2018).

Trombone. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Trombone. (25.12.2018)

Trumpet. 2018.https://en.wikipedia.org/wiki/Trumpet. (24.12.2018)

Альт. 2018. https://ru.wikipedia.org/wiki/Альт. (24.12.2018)