Mind on alati võlunud musitseeriva inimese kirjeldused kirjandusteostes. Tihti olen nende kirjelduste juures lugemise katkestanud, mõtisklenud, kõrvutanud oma kogemusi ja tundeid kirjaniku poolt kirjeldatavaga. Üks eredamaid mälestusi muusikalisest eestlasest pärineb Henriku Liivimaa kroonikast:
"Ka nende preester tõusis üles linnuse kindlustusele, vähe hoolides eestlaste rünnakust, ja kuni teised võitlesid, mängis ta muusikariistal, paludes jumalat. Kuid laulu ja pilli selget häält kuuldes barbarid peatusid, sest omal maal polnud nad seda kuulnud, ja pidades sõjas vahet, pärisid nii suure rõõmu põhjust." (Henriku 2018: 65)
See näide illustreerib ilmekalt, et juba muistsed eestlased olid niivõrd muusikatundlikud, et muusika pani neid isegi võitluse pooleli jätma.
Teine ajend, mis pani mind otsima killukesi eestlaste musitseerimise tavadest, on üsna tihti kuuldud-loetud väide, et eestlased olid rahvusliku ärkamise ajast pealt otsinud "eesti kõla". Mõistagi on "eesti kõla" juba ammu leitud, kuid antud essee on püüd seda lahti mõtestada ning portreteerida musitseerivat eestlast kirjanduses leiduvate näidete varal.
Püüan toimida justkui antiikse muusika uurija, kelle valduses on vaid kaudsed, kirjalikud allikad. Allikate valik on mõneski juhuslik, kuna piiratud ajaline maht ei võimalda teha hoolikamat valikut. Antud tööd kirjutades pidin toetuma sellele, mida olen juba varem lugenud. Samuti sain töö kirjutamise käigus väärtuslikke viiteid kirjandusele õppejõult. Töötasin läbi 14 raamatut, millest 2 on kroonikad (pärinevad XIII ja XVI sajandist), 2 mälestusraamatud (kirjeldavad 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse sündmusi) ning ülejäänud 10 ilukirjandus (kirjutatud ajavahemikus 1892-1971).
Musitseeriva eestlase arhetüübid
Kirjanduse kontentanalüüsi tehes jõudsin üsna ruttu järeldusele, et ühtset ja üldist eesti homo musicus'e portreed on raske luua ja pigem joonistuvad välja teatud arhetüübid, mida püüan järgnevalt kirjeldada.
1) Muistne sõdalane
Muistse sõdalase arhetüübi kirjeldamiseks ei ole just palju usaldusväärset materjali. Henriku Liivimaa kroonika vaikib eesti sõdalaste musitseerimisest, kuid selle vaikuse põhjuseks võib olla Henriku soovimatus ordurüütlite vaenlasi positiivsest küljest kuvada. Nii ei jää üle muud, kui otsida viiteid muistsete sõdalaste musitseerimisest ilukirjandusest: 1936. aastal trükivalgust näinud Karl August Hindrey romaanist “Urmas ja Merike” ning August Mälgu romaanist “Läänemere isandad”.
Vahetult sõjasündmustega võisid muistsel ajal käia kaasas sellised helid nagu ohust teatamiseks loku (Mälk 2008, 96) või kirikukella (samas, 97) tagumine ning loomulikult hirmuäratav kisa ning kilpide põrin (samas, 96). Lahingu lõpetavaks signaaliks oli vanema sarvepuhumine (samas, 99).
Mälk kujutleb, et muistsel sõdalasel oli tavaks kokku võtta hiljutise tapluse tulemusi lauluga, neid sel viisil ka järgmistele põlvedele jäädvustades:
“Ta istus laevade juurde (...) ja laulis laulu laevadest, mis tulid üle suure vee, ja meestest, kes teinud tegusid, mis ei unune poegade suus isegi siis, kui päike ei mõõda enam oma teed üle vete ja meri ja maa on muutunud sootuks teiseks.” (Mälk 2008, 103)
Hindrey (2008, 21-22) kirjeldab kuidas laulik “lõi salmi salmi järele ja mehed kordasid kooris”. Selline laulmisviis võimaldas kõigil kohalolijatel musitseerimisprotsessis osaleda ning kindlustas lugude ja viiside meeldejätmist. Üsna tõenäoliselt olid muistse sõdalaste laulude peateemadeks lahingusündmused ning kangelaslikult langenud esivanemate mälestamine, kuid Hindrey (2008, 22) möönab, et võidi laulda ka "lõbudest ja rõõmudest".
2) Prassija, peoloom, boheemlane
Eesti kirjandusest leidub üllatavalt palju kirjeldusi joobes inimese musitseerimisest, nendest ühed varasemad ja värvikamad on kujutatud Balthasar Russowi Liivimaa kroonikas, mis anti esmakordselt välja 1577. aastal.
Joobes olek kipub valla päästma ja võimendama musitseerimissoovi, kuid sageli võib kõla võimsus ületada kuulajate taluvuspiire. Russowi (1983, 86) kirjelduse järgi oli joobnud talupoegade torupille kuulda "kasvõi penikoorma kauguselt", Juhan Smuuli (1972, 292) jutustuses “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol” kardab Kadakas, et joomasõbra laulmine võib kutsuda esile laekrohvi allasadamise.
Kuuljatele võib joobes inimese laul hirmu nahka ajada (Semper, 1978, 22) aga võib ka üllatada oma musikaalsusega ja isegi meeleliigutuse esile kutsuda; nt. ütleb Kadakas pärast Andres Kaheteistkümne laulu: "Hea hääl. Südame põhjani läheb." (Smuul 1972, 292). Joobes musitseerimine on sageli väga sotsiaalne tegevus - muusikul on vaja publikut ja/või kaasalauljaid: August Gailit (2014, 177-178) kirjeldab oma romaanis “Toomas Nipernaadi” isa ja poja Lõokeste lauluharjumusi nii: “Siis võtavad nad viina, joobuvad vastastikku teineteise mahedast ja kõlavast häälest ning lõõritavad õhtuni. (...) Kuid üksinda ei maitsenud viin ja mõistlikust laulust polnud juttugi.”
Joobes inimeste musitseerimisega võib mõnes mõttes ühte patta panna ka lihtsalt boheemlasliku eluviisiga inimese muusikalist käitumist, kuna ka sel puhul võib musitseerimine tunduda teistele kohatu ja pentsik. Näiteks Johannes Semperi (1982, 98) romaanis “Kivi kivi peale” valmistas Kiki oma naabritele meelehärmi öise laulmise ja grammofoniplaatide keerutamisega. Taaveti "pillipuhumine" rehepeksu ajal Mats Traadi romaanis “Tants aurukatla ümber” paistab naabritele imelik või lausa kutsub esile pahameelt:
“Kui [aurukatla] vile vaikib, kostab elutoast pillipuhumist. Peremees lahutab seal oma närba meelt. Imelik ta ju on, et kibekiirel tööajal jahitakse pilliga, aga eks ta ise tea. Naised muigavad ja räägivad, et muusika saatel oleks küll lõbus reht peksta. Aga Sirgaste vanaperemees saab tõsiselt pahandatud. Õkva nigu pistlaste palvemajan, mõtleb ta etteheitvalt (...).” (Traat 2005, 69)
3) Itkeja
Leinaviisid on juba muistsetest aegadest olnud eestlaste muusika tähtis osa. Lauluga saadeti teele lahkunud omaksete hingi, avaldades austust nende maisetele tegudele. Laul justkui aitaks olla viimast korda lahkunuga kontaktis. Henriku Liivimaa kroonika (2013, 67) mainib, et eestlaste põletusmatuseid saatsid “rohked itkud”. August Mälgu romaanis on mainitud, et “[leelutajad] laulsid tänasest taplusest ja neist, kes varem juba lahkunud ning keda kutsuti nüüd hindemailt tule ligi.” (Mälk 2000, 40).
Ka Sven Danelli (2012, lk 43-44) mälestuste raamatus “Kuldrannake” on mainitud, et Eestis elavate rannarootslaste matustel oli laulul väga suur osa justnimelt eesti kiriklike kommete mõjul. “Ühelt poolt vaesus, teiselt poolt laenud eesti kiriklikest kommetest olid põhjuseks, et matustel ole väga suur osa laulul (...) Matuse kirjeldus ise on väga maaliline:
“Surnuaiale saatjad kogunesid vankri taha. Kutsar hoidis ohje ühes käes ja lauluraamatut teises, ning samal hetkel, kui väike vanker hakkas auklikul teel kriuksuma ja hüplema, tõusis laul, tugev, kandev laul kõikide huulilt. Oli kohti, kust surnuaiale oli maad ligi kümme kilomeetrit, aga terve tee lauldi üks laul teise järel.” (Danell 2012, 44).
4) Harras kristlane
Kuigi ristiusustamine nõudis eesti rahvalt rohkelt veriseid ohvreid, said eestlastest pikapeale kristlased. Veel 16. sajandil püsisid Russowi tunnistusel siiski ka paganlikud kombed koos selle juurde käiva muusikakultuuriga. Russowi (1983, 87) kroonika kirjeldab patukahetsuskirjade [ostmisega] seotud sündmusi Pirita kloostri juures järgmiselt:
“Ja kui nad sääraselt olid oma arvatava jumalateenistuse ära pidanud - mihukeseks ohjeldamatuseks siis lahti läks lakkumise, priiskamise, laulmise, karglemise ja tantsimisega ja missugust ülemäärast sinna tervelt maalt kogunenud suurt torupillide narinat kuuldi (...) ning kohutavat-jubedat ebajumala-teenistust sealsamas toimus, seda ei suuda ükski inimene küllaldaselt uskuda.”
Siiski sai kristlus järgnevate sajandite jooksul eestlastele omaseks ja koos sellega jumalateenistust elustav ja ilmestav laul. Sven Danell, kes oli 1930ndatel aastatel Noarootsi koguduse õpetaja, toob oma mälestusteraamatus “Kuldrannake” palju liigutavaid näiteid koguduse laulmisest. Kusjuures ei tulene laul pelgalt kohusetundest vaid on siiras ja liigutav musitseerimine Jumala kiituseks.
“Pikas ootuses oli nähtavasti ajaviiteks ja jumalateenistuseks valmistumise mõttes lauldud. Ja nüüd kandus avatud uksest välja uus laul... helisevate, pisut kiledate sopranite ja toredate pehmete basside võimas orelimüha.
Ükski hing, kes ei ole seda laulu kuulnud, ei suuda seda endale õieti ette kujutada. Kabelis, kuhu oli surutud umbes 700 inimest, ei leidunud ainsatki, kes poleks laulnud, veelgi rohkem - kes poleks laulnud kogu südamest. ... Laul oli otsekui vabanemine, otsekui sakrament.” (Danell 2012, 37-39)
Danell märgib, et selline hingestatud laulmine on omane just eesti rootslastel, mõjutatuna kohalikest kommetest. "Kogudus tegi kaasa rohkemates kohtades, kui Rootsi jumalateenistuses." Ja vaatamata maakirikutes valitsevatele spartalikele tingimustele “aitas jumalateenistuse rõõmule ja pidulikkusele kaasa laul”, (...) mis “tõusis nagu suits kõikide suust”. (Danell 2012, 188-189)
Danell (2012, 37-39; 188,189) peab eesti kirikumuusika kultuuri väga kõrgelt arenenuks. Ta märgib, et “Eesti kirikukogudus laulis tavaliselt kahe- või mitmehäälselt. Muusikakultuur oli üldse kõrgem kui rootsis ja harmooniataju hästi välja arenenud. (...) kõik heledad sopranid [helisesid] täies ilus ja bassihääl oli aranžeeritud meloodiliste käikudena, mis meelitas mehi laulma.” “Lauldi Punscheli koraaliraamatu järgi (...). Vokitisler näitas, et ta suudab kuuldavale tuua tõsises kirikustiilis eelmängu (...).”
Jumalateenistuse muusika võib viia ka ääretult eredate elamusteni. Oskar Lutsu “Kevades” on kirjeldatud, kui tugevalt on Arno Tali mõjutatud jõuluaja jumalateenistusest. Arno
transtsendentset kogemust võib koguni võrrelda keskaja müstikute ekstaatiliste nägemustega. Ja nende imeliste nägemuste käivitajaks on lihtne kirikukoraal.
“Kui laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa mängis, vajus tema silmis kõik ühte: inimesed, lühtrid, küünlad ja jõulupuu altari ees; kõik ühines üheks suureks, Jumalat kiitvaks ja austavaks koguks. Ei olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus ära lõpmatusesse ja laulis kaasa inglite kooris Betlehema väljal, kuna tema ümber imelik valgus paistis. Teda kanti nägemata kätest ülespoole. Kõrgel tema pea kohal nägi ta Teda istuvat oma isa paremal käel, (...). Ja ikka kostis laul. Näis, nagu lauldaks igal pool, nagu käiks lauluhääl üle terve maailma ja kuulutaks jõulurõõmu.” (Luts 2008, 135-136)
5) Karjane-poollind
Talupojast eestlase üheks tavapäraseks muusikaliseks väljendusviisiks on pikemat aega olnud huikamine. Tundub, et huikamine on eestlastel veres, emapiimaga sisse imbunud, seda ei ole keegi õpetanud, vaid see tuleb loomulikult. Huikamise näiteid on eesti 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse kirjanduses palju. Huikeid kirjeldab Danell (2012, 36) “Kuldrannakeses”, Juhan Liiv jutustustes “Vari” (1971, 75) ja “Käkimäe kägu” (1971, 134). Kuid kõige paremini avab kõigest paari lausega huikamise salapärast olemust Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osas: “Inimeste hõiskamine ja huikaminegi kõlaval suveõhtul vastukajavasse metsa polnud enam tühipaljas häälitsemine, (...) vaid nemad hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei tihka sõnadega avaldada, (...)”.
Nii annab Tammsaare huikamisele maagilise tähenduse, mis on seotus nooruse, looduse, kevad-suvega. See on lihtsamaisse muusikavormi pandud salakeel, mille tähendusest saab aru vaid see, kes on ise noor ja võib-olla pisut armunud.
Danell (2012, 36) kirjeldab huikamise muusikatehnilist külge nii: “Kõigepealt kõrge veniv tiiskant, siis kaunis legato ja kiirenevas tempos kromaatiliselt langev heliredel kuni kõige madalamate helideni, mida laulja võib kuuldavale tuua. Silmapilkselt vastas sellele teine hääl, võib-olla kõrgema algusnoodiga, aga niisama lihtsa meloodiaga.”
Huikamine meenutab nii kõlaliselt kui ka tehniliselt linnulaulu. Ka linnu häälitsus näib lühike ja lihtne, kuid on samas oma salapärasel viisil kordumatu. Huikamine on üdini loodusliku päritoluga heli ning lind on huikaja sugulashingeks.
6) Maa ja mere märkaja
Lisaks linnuhäälitsustele on ümbritsev elu täis teisi imelisi helisid, mida inimesed on läbi aegade tähele pannud ja vähemalt kaudselt muusikaga seostanud.
Loodusest ja olmest kostuvaid helisid kuulavad tähelepanelikult nii Liivi (1971, 59) Villu, Gailiti (2014, 10) Nipernaadi kui ka Smuuli (1972, 325) Mare. Vähe sellest, et mainitud kirjandustegelased tähelepanelikult kuulavad, nad ka tunnetavad mittemuusikalisi helisid muusikana: Villu meeli erutab Peipsi kohin "palju enam, kui lauluraamatust salmi laulmine", Nipernaadi mängib kesköisetele lindudele kandlel kaasa, Mare kuuldud sadamahelide kirjeldused (“kraana krigises, kostis laevavilesid, puksiirid ähkisid, korraks kuulis ta isegi laevatelegraafi "Trill-tralli", puht intonatsiooni varal eraldas ta meremehekõrv "viira" ja "maina"”) meenutavad muusikat.
Nipernaadi teguviis meenutab koguni multimeediateose nautimist: "Teine kord püüdis ta rabast hulga rästikuid ning kandis nad tühja heinaküüni. Õhtul tõi lisaks kaabutäie jaaniussikesi. Siis istus ta ise põrandale ja mõnules, vaadates kummalisi tulukesi enese ümber ja kuulates rästikute vihast sisinat." (Gailiti 2014, 69) Rästiku sisin esindab siin audio- ja jaaniussikeste helendamine visuaalset osa.
Nendes ilukirjanduslikes lõikudes kõlab justkui musique concret' nautimise eelaimus.
7) Lüürik (Arno Tali)
Musitseerimisel on võluvõime kutsuda inimeses esile kõige ilusamaid, võimsamaid ja hellamaid tundeid. Lüüriliselt meelestatud hinges võib peituda nii muusikast endast tulenev sisemine imetlus (vt. Villu Beethoveni vaimustust Juhan Liivi jutustuses “Vari” (Liiv 1971, 80-81)) kui ka soov väljendada, edasi anda hingeliigutust, armurõõmu või -piina. (eelkõige Arno Tali Oskar Lutsu “Kevades” ja “Suves”). Minu jaoks on Arno Tali alati olnud eesti kirjanduse lüüriku võrdkujuks. Arnos peitub nii impressionistliku kui ka ekspressionistliku suunitlusega lüürik. Arno impressionistlik natuur joonistub välja “Kevades”:
"Mina kuulsin jälle, kui õpetaja ühekorra oma toas mängis, vahel oli õige tasa, siis läks jälle kõvemini... küll oli ilus! Mina tahaks jälle niisugust tükk mängima õppida. Las olla peale, et kurb tükk oli, aga ilus oli." (Luts 2008, 142)
Täiskasvanuks saades ja elu kibedust maitstes muutub Arno muusikunatuur ekspressionistlikumaks ja tema viiul suudab väljendada armuängi nii teravalt, et “vanaemale pisarad silma tulevad” (Luts 1937, 111). Arno kirjutab Virvele:
"Kord võtsin kaasa viiuli põllupeenrale, mängisin kaua Sinu armsamat viisi. Minu ainsad kuulajad olid tähed, rukkipõld ja rääk. Võib-olla oli kuulajaid siiski rohkem, aga ma ei näinud neid - ikka pimedamaks muutuvad ööd. Kordasin ikka ja jälle seda viisi, mida kuulasid Sina heal meelel, ja mu ainus soov oli mängides, et Sa seda ka ise oleksid kuulnud. Võib-olla kuulsid, Virve?” (Luts 1937, 253)
Lüürik mängib suure tõenäolisusega ise hardunult mõnda pilli (nagu Arno) aga võib ka lihtsalt ülima meeleliigutusega muusikat kuulata, kahvatades, säravate silmadega:
“Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinast, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheainsaks muusikatükiks kokku valas, - taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled, nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! (...) Kukulinna laps ja Beethoven - oh kui sa ise selle peale mõelda oskaksid?” (Liiv 1971, 80-81)
Lüürik armastab oma pilli nagu kallist ja lähedast elusolendit. Semperi (1982, 134) romaanis "Kivi kivi peale" võrdleb doktor Arukask naljatlevalt viiulit salapärase laulva naisega, Gailiti (2014, 22) Nipernaadi, pakkudes Lokile oma kannelt truuduse pandiks, lausub: "Mis on Nipernaadi kandleta - otsekui hingeta puu!"
8) Seltskonnahing, helidiplomaat (Imelik)
Lisaks hingelisele naudingule võib muusika tuua ka täiesti praktilist kasu. Hea pillimänguoskus tagab väärtuslikku kohta seltskonnas ja tähelepanu keskpunktis olekut:
“Kohe pärast lõunasööki tõi Imelik Tootsi tungival soovil oma kandle välja ja hakkas mängima. (...) Poisid kogunesid tiheda ringina muusikamehe ümber kokku ja ootasid põnevusega mängu algust, läbisegamini neid mängutükke nimetades, mis kellelegi kõige rohkem meeldisid. (...) Sumin koolitoas vaikis ja kõik kuulasid huviga, ainult mõni harv lõi jalaga ja püüdis kaasa vilistada.” (Luts 2008, 167)
Aga lisaks pelgale populaarsusele võib muusika väga peenelt aidata lahendada tüliküsimusi, olgu nendeks pinged koolikaaslaste vahel, perekonnatüli või koguni poliitiline erimeelsus. Kõige tuntum helidiplomaadi näide ongi Lutsu Imelik. Esimesel korral tuleb Imelikult oma mänguoskusi rakendada, kui Teele palub teda Arnole kannelt mängida, et too ei mossitaks (Luts 1937, 194), teisel korral püüab Imelik kandle abil lahendada Tiugu ja Arno tüli:
““Tali, sa tahad alati kandlemängu kuulata, oled isegi muusikamees (...)”. Peaaegu oleks Arno mängija juurde läinud ja teda kaua, kaua mängida palunud, aga pidi ta siis minema ja lausa tunnistama, et ka Jaan Imelik millegi asja peale meister oli? (...) Aga mida kauem ta mängis, seda rohkem sulasid kuulajate südamed. Kuslap liigutas end nurgas. Juba tõusis Arno üles, et mängijale lähemale istuda ja talle midagi sõbralikku ütelda, (...)” (Luts 2008, 231-232)
Ka perekonnatülisid saab pillimänguga siluda. Mats Traadi (2005, 64) romaanis "Tants aurukatla ümber" unustab Roosi pahandamise mahavõetud katuse pärast ja kuulab heal meelel Taaveti pasunamängu.
"Pillimängmine avitass alati... Tahat, ma mängi sulle üte ilusa luu, minu kullakalliss roosinupp!" Perenaine naeratab tahtmatult. Niisugusena on mees talle ikka meeldinud, rääkigu külarahvas mis tahab. Need mõned viivud, mis ta seisab märjaks saanud koitanud kummuti kõrval ja kuulab pealt mehe musitseerimist, on ta õnnelik. (Traat 2005, 64)
Johannes Semperi romaanis "Kivi kivi peale" loodab proua Raudkats, et muusika silub erinevate poliitiliste vaadetega külaliste omavahelisi pingeid: “Mis võiski paremini kokku viia vastakuti paisatud meeli ja taltsutada vaenulikkust kui ilus muusika?” (Semper 1982, 129).
Lisaks ülaltoodud ilukirjanduse näidetele võib helidiplomaatia kasutamist täheldada ka Eesti lähiajaloos. Ilmekas näide sellest, et pingete lahendamine muusika abil on eestlastele väga omane, on 1980ndate lõpul alanud laulev revolutsioon.
Kokkuvõte
Eestlane on muusikuna mitmepalgeline, üllatav ja omapärane. Teda on aegade algusest iseloomustanud ülim tundlikkus helide suhtes, mis on üsna loomulik, arvestades eesti keele ääretut kõlailu ja laulvust. Ka rootslane Danell (2012, 205) mainib, et “eesti keel on üks Euroopa vokaalirikkamaid keeli”.
Põgusa vaatluse tulemusel jõudsin järeldusele, et ühtset muusikalise eestlase portreed ei ole võimalik kujutada. Läbi aegade on muusikalise eneseväljenduse kujud olnud erinevad, oma ajastu sündmustest sõltuvad. Muistse vabadusvõitluse ajal oli vaja mõõgaga sõdida oma sõltumatuse eest - sinna juurde käisid lahinguid ülistavad laulud ja langenute järele itkemine. XX sajandi lõpul suudeti oma iseseisvus kaitsta juba ilma relva kasutamata, helidiplomaatiat kasutades. Arhetüüpide dünaamika kõigub barbaarsest torupilliga prassijast Balthasar Russowi ajal hardunud kristlase ja peenehingelise lüürikuni 19. sajandil. Karjase ja looduse kuulaja arhetüüpide kujunemisele on kaasa aidanud imeline eesti loodus.
Kuulates nüüd eesti heliloojate muusikat panen tähele, et ühte või teist muusikateost on võimalik seostada selles töös väljatoodud arhetüüpidega. Näiteks kuulen Heino Elleri viiuli-klaveri duos “Männid” arnolikku lüürikat ja tunnen ära, et Ester Mägi “Bukoolika” pastoraalsed kõlad pärinevad huikavatelt karjastelt, Juhan Smuuli meremehest Mare olemusega kooskõlastub hästi Ülo Kriguli puhkpilliorkestri teos “Laevadele” ning Nipernaadile võiks meeldida Marianna Liigi elektooniline teos “Mets”.
Kasutatud allikad:
