1. Barokkorkestri kujunemise eellugu
Price (1994, 22) defineerib orkestrit kui heterogeenset instrumentaalansamblit, milles on mõni partii dubleeritud. Orkester ei sündinud äkki, vaid selle esituskoosseisu väljakujunemisele eelnes pikk arengulugu.
Iseseisev instrumentaalmuusika hakkas U. Lippuse (1991, 26) järgi tekkima 16. sajandil (st. renessansi ajastul) ja seda on seostatud muusika üldise ilmalikustamisega. Kujunev instrumentaalmuusika on ühtpidi pärit varasemast vokaalmuusikast, teiselt poolt on instrumentaalmuusika kujunemisel oluline roll tantsudel. 16. sajandil hakkas ilmuma noodikogumikke, milles leiduvaid palu sai esitada nii laluldes kui ka pillidel mängides. Niisuguseid teoseid võis ette kanda mitmel moel: kas ainult lauldes, ainult mängides või laulda ja mängida koos partiisid dubleerides. Arvatavasti kasutati mängimisel sageli neid pille, mis olid käepärast. Alles pärast 1550. aastat läks moodi ühte tüüpi pillidest consorte moodustada (nt. neli vioolat või neli flööti).
1572. aastal ilmus Veneetsia helilooja Nicola Vicentino madrigalide kogu, milles üks pala kandis pealkirja canzon da sonar ning oli mõeldud pillidel mängimiseks. Umbes sinna ajastusse saab paigutada instrumentaalansambli iseseisvumise. (Lippus 1991, 30)
Orkestri kujunemise juured võivad peituda ka Veneetsia Püha Markuse katedraalis alguse saanud mitmekoori muusikas. U. Lippus kirjutab, et C. Monteverdi Veneetsiase saabumise paiku oli Püha Markuse kirikus 6 alalist pillimängijat ning pidulikel puhkudel lisandus veel 15. Kirikus oli vastamisi ehitatud kaks orelit. Seega oli lihtne ka koore (sh. instrumentaalkoore) vastamisi rõdudele panna ja suureks tervikuks ühendada. Just Veneetsia kirikumuusika pinnalt kujunes uus stiil stile concertato. (Lippus 1991, 39)
1597. aastal bilmus trükis G. Gabrieli kogu Sacrae Symphoniae, mis sisaldas 16 suurt instrumentaalpala, mis olid kirjutatud erinevate pillide kõlavärve ja kõlamasside vahetumisest tekkivaid efekte arvestades. See oli atraktiivne kirikus kuulamiseks mõeldud muusika. Nii pandi nende teostega Veneetsias alus kirikukontserdi traditsioonile ja ühtlasi tõeliselt instrumentaalsele kontsertmuusikale, mis järgmisel sajandil jätkus kirikusonaadi, concerto grossode jt. ulatuslike instrumentaalvormidega. (Lippus 1991, 41-42) Concerto grosso on esimene orkestrižanr, mille rajajaks peetakse A. Corellit. Concerto grossot mängivad barokktrio (concertino) ja orkester (ripieno), mis toetab väiksemat koosseisu lõiguti. Eristatkse kirikukontserdit ja ilmalikku, st kammerkontserdit. (Concerto grosso 2018)
Näide: Giovanni Gabrieli Sonata Pian e Forte (Sacrae Symphoniae)
Näide: A. Corelli Concerto Grosso D-duur op 6 nr 4
1597. aastal bilmus trükis G. Gabrieli kogu Sacrae Symphoniae, mis sisaldas 16 suurt instrumentaalpala, mis olid kirjutatud erinevate pillide kõlavärve ja kõlamasside vahetumisest tekkivaid efekte arvestades. See oli atraktiivne kirikus kuulamiseks mõeldud muusika. Nii pandi nende teostega Veneetsias alus kirikukontserdi traditsioonile ja ühtlasi tõeliselt instrumentaalsele kontsertmuusikale, mis järgmisel sajandil jätkus kirikusonaadi, concerto grossode jt. ulatuslike instrumentaalvormidega. (Lippus 1991, 41-42) Concerto grosso on esimene orkestrižanr, mille rajajaks peetakse A. Corellit. Concerto grossot mängivad barokktrio (concertino) ja orkester (ripieno), mis toetab väiksemat koosseisu lõiguti. Eristatkse kirikukontserdit ja ilmalikku, st kammerkontserdit. (Concerto grosso 2018)
Näide: Giovanni Gabrieli Sonata Pian e Forte (Sacrae Symphoniae)
Näide: A. Corelli Concerto Grosso D-duur op 6 nr 4
Price'i (1994, 21) järgi võib orkestri sünniajaks lugeda 17. sajandit. Lippuse (1991, 9) järgi olid pidevalt töötavad ooperiteaartid keskusteks, kus kujunes välja kindla koosseisuga orkester. Kuigi ka varem harrastati pillide koosmängu, oli pillikooride koosseis üsna vaba ja muutlik. 17. sajandi esimeste keskpaigaks kujunes välja enam-vähem stabiilne keelpilliorkester paari puhkpilli ja basso continuo'ga.
Samal ajal, kui Firenzes hakati etendama oopereid, hakkas konservatiivsemas Roomas kujunema oratooriumi žanr. Esimeseks sammuks selles žanri suunas võib pidada E. de ' Cavalieri "Hinge ja keha etendust", mille väljaande eessõnas sisaldusid juhised ka orkestri koosseisu kohta: "orkestri suurus peab vastama ettekande vajadustele, seal võiks olla lira doppia (bassviola variant), clavicembalo, chitarrone või theorba, organo soave con chitarrone ja finaaliks kaks flööti, viiul võiks dubleerida vokaali". (Lippus 1991, 52)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et orkestri, kui uue muusikalise koosseisu, kujunemist mõjutas instrumentaalmuusika iseseisvumine ja Püha Markuse katedraalis esitatav mitmekoori muusika. Tähtsateks teguriteks orkestri kujunemises olid uued žanrid: ooper, oratoorium ja concerto grosso, mille esitamiseks oli vaja suuremaid instrumentaalkoosseise, kul seni.
Samal ajal, kui Firenzes hakati etendama oopereid, hakkas konservatiivsemas Roomas kujunema oratooriumi žanr. Esimeseks sammuks selles žanri suunas võib pidada E. de ' Cavalieri "Hinge ja keha etendust", mille väljaande eessõnas sisaldusid juhised ka orkestri koosseisu kohta: "orkestri suurus peab vastama ettekande vajadustele, seal võiks olla lira doppia (bassviola variant), clavicembalo, chitarrone või theorba, organo soave con chitarrone ja finaaliks kaks flööti, viiul võiks dubleerida vokaali". (Lippus 1991, 52)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et orkestri, kui uue muusikalise koosseisu, kujunemist mõjutas instrumentaalmuusika iseseisvumine ja Püha Markuse katedraalis esitatav mitmekoori muusika. Tähtsateks teguriteks orkestri kujunemises olid uued žanrid: ooper, oratoorium ja concerto grosso, mille esitamiseks oli vaja suuremaid instrumentaalkoosseise, kul seni.
2. Barokkorkestri koosseis
Barokkorkestri koosseisu kuuluvad:
Puupillid: 2 flööti; 2 oboet, 2 fagotti;
Vaskpillid: 2 naturaalsarve, 2 naturaaltrompetit;
Löökpillid: timpan (nt. Händel "Messias");
Klahvpill: klavessiin või orel (dirigendi valikul);
Keelpillid: I viiul, II viiul, vioola, tšello, kontrabass (või bassvioloon või teine madal poogenpill); lauto; teorb. (Orchestra 2018)
Loit (1976, 112) kirjutab, et stiiliehtsaks barokk- või varaklassikalise muusika interpreteerimiseks piisab 10-12 keelpillimängijast (I viiul 3-4 mängijat, II viiul 2-3 mängijat), vioola 2 mängijat, tšello 2 mängijat, kontrabass 1 mängija. Barokkorkestri suurus võis olla väga erinev, nt J.B. Lully kasutada olnud "Kuninga 24 viiulit" oli omas ajas suur orkester (Lippus 1991, 9).
Barokkorkestri dirigendiks on üldjuhul kontsertmeister või basso continuo harmoonia partiid mängiv klahvpillimängija. (Orchestra 2018) Tänapäeval on kokku lepitud, et barokkorkestri häälestus on A 415 Hz. (Introducing 2017)
Näide: C. Monteverdi "Orfeo"
Näide: C. Monteverdi "Orfeo"
3. Basso contonuo
Olulist rolli barokkorkestris mängis basso continuo rühm ehk pidev bass, mida esitab harmooniapill (üldjuhul klavessiin või orel) ja bassinstrumendid, mis mängivad bassiliini. (Orchestra 2018) Ajavahemikul oktoobrist 1600 veebruarini 1601, st peaaegu korraga ilmusid kolm partituuri, mille harmooniapartii oli noteeritud kasutades uut lühindatud meetodit (esimesena Cavalieri Rappresentatione di Anima et di Corpo, seejärel Caccini Euridice ja Peri Euridice). Selline notatsiooni vajadus tulenes sellest, et alati ei mänginud noteeritud partiid see pill, mille jaoks oli partii kirjutatud. Kui oli vaja mängida mõne muu pilliga, ei pruukinud täpselt noteeritud partii olla pillipärane. (Palisca 1991, 19-21)
Nummerdatud bass, kus on noteeritud ainult bassiliin ja numbriga märgitud meloodiline seis, oli universaalne ning seda sai improviseerida ükskõik milline harmooniapill (või pillirühm). Bassinoodi kohal on märgitud number (nt 11, 7, või 6/4), mis märgib ära millist astet tuleb harmooniapilli mängijal akordis kasutada (arvestades, et bass on 1). Nt. number 11 D-noodi kohal tähistab G-nooti (oktav pluss kvart). Juhul kui bassi kohal puudub number, ehitab mängija akordi tertsi või detsimiga bassi kohal, st kas duuri või molli kolmkõla olenevalt helistikust. Üldjuhul sisaldab selline akord ka viiendat või kaheteistkümnendat astet. Selliselt kirjapandud saatepartii pani nö teose lõpuni komponeerimise kohustuse esitajale. (samas)
Nummerdatud bass, kus on noteeritud ainult bassiliin ja numbriga märgitud meloodiline seis, oli universaalne ning seda sai improviseerida ükskõik milline harmooniapill (või pillirühm). Bassinoodi kohal on märgitud number (nt 11, 7, või 6/4), mis märgib ära millist astet tuleb harmooniapilli mängijal akordis kasutada (arvestades, et bass on 1). Nt. number 11 D-noodi kohal tähistab G-nooti (oktav pluss kvart). Juhul kui bassi kohal puudub number, ehitab mängija akordi tertsi või detsimiga bassi kohal, st kas duuri või molli kolmkõla olenevalt helistikust. Üldjuhul sisaldab selline akord ka viiendat või kaheteistkümnendat astet. Selliselt kirjapandud saatepartii pani nö teose lõpuni komponeerimise kohustuse esitajale. (samas)
4. Barokkajastu pillid
Selles alapeatükis kirjutan lühidalt barokkorkestri pillidest, keskendudes eelkõige sellele, millised erinevused on barokkpillidel võrreldes tänapäevaste pillidega ja nendele pillidele, mida tänapäeval orkestrites laiemalt ei kasutata.
17. sajandi esimeste kümnendite jooksul tõusis meloodiapillidest esikohale viiul. (Lippus 1991, 9). Viiuli eelkäiateks võib pidada keskaegseid pille: araabia päritoluga rebekki, hispaania päritoluga fidelit ja briti päritoluga crwth'i (hiiukandle sarnane pill). Nendest arenes välja viola. Viiuli enam-vähem tänapäevane kuju arenes välja15. sajandi keskpaigal Itaalias (Скрипка 2018), kuigi veel barokkajastul ei olnud olemas viiuli standard mudelit (Baroque violin 2018). Barokkviiul erineb tänapäevasest viiulist kaela, sõrmlaua, roobi ja keeltehoidja suuruse ning kuju poolest. Erinevalt tänapäevasest on barokkviiuli (ja ka teiste keelpillide) keeled valmistatud soolest ja sellel puudub lõuahoidja ja õlatugi, kuna pilli võidi hoida ka rinna vastas. Barokkviiuli poogen oli lühem ja kergem tänapäevasest. Poogna pikkuse kasvu mõjutas heliloojade (nt. Corelli) soov kasutada viiuli partiis pikki laulvaid noote. (samas) Kuna barokkviiuli keeltehoidja, roop ja bassi latt (bass bar) on kergemad, siis on ka barokkviiuli kõla kergem, vaiksem ja intiimsem (Baroque 2018)
17. sajandi esimeste kümnendite jooksul tõusis meloodiapillidest esikohale viiul. (Lippus 1991, 9). Viiuli eelkäiateks võib pidada keskaegseid pille: araabia päritoluga rebekki, hispaania päritoluga fidelit ja briti päritoluga crwth'i (hiiukandle sarnane pill). Nendest arenes välja viola. Viiuli enam-vähem tänapäevane kuju arenes välja15. sajandi keskpaigal Itaalias (Скрипка 2018), kuigi veel barokkajastul ei olnud olemas viiuli standard mudelit (Baroque violin 2018). Barokkviiul erineb tänapäevasest viiulist kaela, sõrmlaua, roobi ja keeltehoidja suuruse ning kuju poolest. Erinevalt tänapäevasest on barokkviiuli (ja ka teiste keelpillide) keeled valmistatud soolest ja sellel puudub lõuahoidja ja õlatugi, kuna pilli võidi hoida ka rinna vastas. Barokkviiuli poogen oli lühem ja kergem tänapäevasest. Poogna pikkuse kasvu mõjutas heliloojade (nt. Corelli) soov kasutada viiuli partiis pikki laulvaid noote. (samas) Kuna barokkviiuli keeltehoidja, roop ja bassi latt (bass bar) on kergemad, siis on ka barokkviiuli kõla kergem, vaiksem ja intiimsem (Baroque 2018)
Viola d'amore on 17.-18. sajandil kasutusel olnud topeltkeeltega vioola, millel on 4-7 mängukeelt ja samapalju resonantskeeli, mis helisevad kaasa, kui poognaga põhikeeli helisema pannakse. Häälestus pole rangelt määratletud, kuid kasutatavaim on D-duur (d, fis, a, d1, fis1, a1, d2). (Viola d'amore 2018, Loit 1976, 112)
Viola da gamba on tšello eelkäija ja sarnaneb välimuselt tšelloga. Mängimisel hoitakse põlvede vahel. Arenes välja renessansiaegsest näpepillist vihueelast, mida hakati poognaga mängima 15. sajandi teisest poolest. Gamba standardhäälestus on kvartides, suure tertsiga keskel (D, G, C, E, A, D). Tihti kasutati ka muid häälestusi. (Viola da gamba 2017)
Violoon on suur poogenpill, millel võib olla kolm kuni kuus keelt. Võib-olla krihvidega (ehk astmetraadiga). Violoon ei ole iseenesest tingimata kontrabasspill ning pilli tüüpi kindlaksmääramisel lähtutakse häälestusest: (G- või D-violoon), geograafiast (nt. Viini violoon) või pilliperekonnast. Violoon võib kuuluda kas viiuli või viol'i perekonda (viimasse kuulub ka viola da gamba). Üldiselt saab violoone olla kolmes mõõdus: 1) tšellosuurused pillid bassviol, bassviiul ja tšello; 2) tšellost veidi suurem kontrabass-viol, ingl. k great bass viol, mis mängib oma partiid oktav madalamal kirjapandust, 6-keelne, G- või A-häälestus ja 3) kontrabassisuurused pillid (D-violoon, viol'i perekonna suurim esindaja; 4-5-keelne hübriidinstrument Viini violoon (kasutusel valdavalt Viini klassikute ajastul), 3-4-keelne ilma astmetraatideta kontrabass (tänapäevase kontrabassi eelkäia), kvardi- või kvindihäälestuses.
Näide: Marin Marais palad (tšellosuurune pill bass-viol)
Näide: Tobias Hume "The Spirit of Almayne" (kontrabassisuurune pill D-violoon)
Lauto on näpepillide hulka kuuluv keelpill. Lautol on mitu kuju, erinevus on suuruses ja keelte arvus. Instrumendi sõrmlaud on jaotatud krihvideks. Lautol on lühike, iseloomuliku tahapoole pööratud häälestusosaga kael, topeltkeeled ja ümar mandlikujulise kaanega kõlakorpus. Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. 17. sajandil eKr valmistatud keraamilisel plaadil on leitud varaseima algelise 2-3 keelega lautosarnase muusikariista kujutis. (Lauto 2013) Barokkajastu lautol on tavaliselt 14 keelt, kuid on ka kuni 35 keelega lautosid. Lautol on mitmeid erinevaid häälestusi. (Лютня 2017) Teorb on lautosarnane basspill, mille kael on pikendatud. Kaela pikendatud osal paiknevad burdoon-basskeeled, mille pikkust üldjuhul ei muudeta. Teorbil on 14-19 keelt. (Теорба 2017)
Erinevalt tänapäevasest flöödist on barokkflööt tehtud puidust ning selle kõla on tänu sellele õrnem. Kuna barokkflöödi aukhuulik on tänapäevasest väiksem, siis on ka barokkflöödi kõla vaiksem. Ehitus on tänapäevasest lihtsam: 6 auku ja üks klapp. Võrreldes tänapäevase flöödiga on ka sõrmestussüsteem erinev. (Introducing 2017)
Näide: J.S. Bach Partita a-moll BWV 1013
Näide: J.S. Bach Partita a-moll BWV 1013
Oboe on topeltlesthuulikuga puupuhkpill. Seda eristab teistest puupillidest väga läbitungiv kõla. Oboe arenes välja 17. sajandil. Barokki ajastu oboe on valmistatud reeglina puksipuust, mitte eebenipuust nagu tänapäeval. Barokkoboe erineb tänapäevasest nagu ka teised puupillid klapide arvu poolest. Barokkoboel on 2-3 klapi. Selle ulatus on esimese oktavi C-st kolmanda oktavi D-ni. (Oboe 2018; Introducing 2018)
Näide: A. Marcello oboekontsert d-moll
Näide: A. Marcello oboekontsert d-moll
Fagott on topeltlesthuulikuga puupuhkpill, mille päritolu kohta on kaks arvamust: 1) see pärineb dulcianist 2) barokkfagott on algupärane pill. Selle leiutajaks peetakse Martin Hotteterre (u. 1650. aastatel), kelle leiutiste hulka võib kuuluda ka kolmest osast koosnev traversflööt ja barokk-oboe. Barokk-fagoti ulatus laienes järjest tänu klapide lisamisele. 18. sajandi esimeseks pooleks oli fagotil 8 auku ja 4-5 klapi, madalaimaks noodiks oli kontraoktavi Bb. (Bassoon 2018) Barokkfagoti tämber on madalas registris rustikaalne ja tenori registris laulev ning kaeblik. (Introducing 2017)
Näide: G.F. Händel topeltkontsert viiulile ja fagotile c-moll
Näide: G.F. Händel topeltkontsert viiulile ja fagotile c-moll
Naturaalsarv erineb tänapäevasest metsasarvest selle poolest, et sel puuduvad ventiilid. Helikõrgust muudetakse a) muutes hulte pinget, mis võimaldab produtseerida ülemhelirea noote, b) muutes instrumendi pikkust c) muutes käe positsiooni kõlalehtris. (Natural horn 2018). Seejuures on barokki ajastu sarvel palju väiksem lehter, kui uuematel pillidel. Selletõttu ei ole võimalik kätt kõlalehtrisse panna. Seega jääb mängijale vaid piiratud arv helikõrgusi, mida ta saab produtseerida. (Introducing 2017)
Näide: J.S. Bach Brandenburgi kontsert (sarvesoolo)
Näide: J.S. Bach Brandenburgi kontsert (sarvesoolo)
Naturaaltrompet on ilma ventiilideta vaskpill, mis saab mängida ülemheli rea noote. Algselt kasutati pilli militaar- ja kommunikatsiooni otstarbel. Siiski juba 16. sajandil oli see kasutuses Veneetsias tseremoniaalpillina. Barokkhelilooja Girolamo Fantini demonstreeris esimesena, et naturaaltrompetil on võimalik mängida diatoonilist helirida. Sellest ajast peale on barokkheliloojad tihti kasutanud naturaaltrompetit nii ansambli kui ka soolopillina. (Natural trumpet 2018)
Näide: G. Ph. Telemann trompetikontsert D-duur
Näide: G. Ph. Telemann trompetikontsert D-duur
Klavessiin kuulub klahvkeelpillide ja näppekeelpillide hulka, mille heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida klahvidele vajutamise korral näpitakse plektroniga (sulerootsuga). Iga noodi kohta on klavessiinil 1-3 keelt. 2-3 keelega pillidel on võimalik vahetada pilli tämbrit olenevalt sellest, milline kombinatsiooni keelte koorist on valitud. Klavessiinil olla 1-2 manuaali, olenevalt päritolu maast. Tavapärane ulatus on 5 oktavit, kontraoktavi F-st kolmanda oktavi F-ni. (Harpsichord 2018)
Näide: D. Zipoli süit g-moll
Kokkuvõte
U. Lippus kirjutab, et üldise vaimsuse poolest on 17. sajand väga suurte muutuste aeg, see on Euroopas uusaja algus, mil eurooplaste maailmapilt muutus kiiresti oluliselt avaramaks. Maade avastuse, loodus-, täpisteaduste ja filosoofia arengu taustal oli loomulik, et ka muusikas peab toimuma midagi kardinaalselt uut. Protestantism ja sellega kooskõlas olev humanistlik filosofia toetasid muusika arusaadavamaks muutumist ja eeldasid, et muusika on suunatud kuulajale. 16.-17. sajandi piiril sündinud uus muusikaline žanr, ooper, on uuele ajale iseloomuliku kuulajale orienteeritusega igati kooskõlas. Lippuse sõnul olid esimesteks vabama kunsti pääsukesteks ooperiteatrid, mille juures kujunesidki välja esimesed kindla koosseisuga orkestrid. Orkester, kui täiesti uus muusikaline koosseis, kahtlemata inspireeris heliloojaid ja mõjutas omakorda seda, milliseks kujunes barokkajastu muusika.
Kasutatud allikad:
Baroque violin and modern violin: What's the difference? 2018. https://www.youtube.com/watch?v=nsfYMSI3cuA (26.10.2018).
Bassoon. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Bassoon (26.10.2018).
Christina Pluhar: Toccata L'Arpeggiata - Girolamo Kapsberger. 2013. https://www.youtube.com/watch?v=rm7GmGXgEfE (26.10.2018).
Gabrieli, G. 2010. Canzon VII a 7. https://www.youtube.com/watch?v=UWzPhTUIS2I (20.10.2018).
Harpsichord. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Harpsichord (28.10.2018).
Harpsichord. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Harpsichord (28.10.2018).
Introducing the Baroque Bassoon. 2017. https://www.youtube.com/watch?v=ls-bij2qMT4 (26.10.2018).
Introducing the Baroque Flute. 2017. https://www.youtube.com/watch?v=n6Ts2z9tXg8 (26.10.2018).
Lauto. 2013. https://et.wikipedia.org/wiki/Lauto (26.10.2018).
Introducing the Baroque Horn. 2017. https://www.youtube.com/watch?v=HEMeybr5Rdo (26.10.2018).
Introducing the Baroque Oboe. 2017. https://www.youtube.com/watch?v=YnwDlLIac_A (26.10.2018).
Lippus, U. 1991. Itaalia Barokkmuusika I. Tallinn
Loit, E. 1976. Muusikainstrumendid ja orkestrid. Tallinn. Eesti raamat
Machy, S.; Marais, M. 2014. Les voix humaines. Jordi Savall. https://www.youtube.com/watch?v=ylpOO-7cyt0 (08.10.2018).
Marais, M. 2015. Le badinage, Livre IV - L'Acheron & Francois Joubert-Caillet. https://www.youtube.com/watch?v=gBLu0KQF80U (08.10.2018).
Natural horn. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Natural_horn (26.10.2018).
Natural trumpet. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Natural_trumpet (28.10.2018).
Oboe. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Oboe#Baroque (26.10.2018).
Orchestra. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Orchestra#Baroque_orchestra (30.09.2018).
Palisca, C. V. 1991. Baroque music. Prentice hall. New Jersey.
Price, C. 1994. Music, Style and Society in: The Early Baroque Era ed. Price, C. Prentice Hall. New Jersey.
Viola da gamba. 2017. https://et.wikipedia.org/wiki/Viola_da_gamba (25.10.2018).
Viola d'amore. 2013. https://et.wikipedia.org/wiki/Viola_d%27amore (01.10.2018).
Viola d'amore 2014. https://www.youtube.com/watch?v=9CoB9n5B7jQ (01.10.2018).
Violone in D: The Spirit of Almayne - Tobias Hume 1605. 2014. https://www.youtube.com/watch?v=UIJxswt6C_4 (25.10.2018).
Violone. 2018. https://en.wikipedia.org/wiki/Violone (25.10.2018).
Лютня. 2017. https://ru.wikipedia.org/wiki/Лютня (26.10.2018).
Теорба. 2017. https://ru.wikipedia.org/wiki/Теорба (26.10.2018).
Скрипка. 2018. https://ru.wikipedia.org/wiki/Скрипка (26.10.2018).
